Oli Eesti intelligentsi laastanud kurikuulsa märtsipleenumi aasta, 1950. Rootsis kirjutas Stockholms-Tidningen eestlastele 9. mail: „Suvel toimuval kommunistlikul laulupeol esinevat 45 000 kolhoosnikku ja töölist. Pidu kippunud aga nurja ajama „kodanlikud natsionalistid“ Andresen, Päts, Karindi, Semper jt. Esimene kinnitanud, et laulupeol polevat midagi ühist Eesti Venemaa külge liitmise aastapäevaga. Heliloojad polevat jälle tahtnud programmi võtta Dunajevskit ja teisi vene heliloojaid ja olevat välja heitnud vene pillimeeste ja rahvatantsijate kollektiivid. Nüüd olevat aga tänu „isakesele“ programmi muudetud.“
Tegelikult oli selleks ajaks korraldustoimkonda vahetatud. Üldjuht Alfred Karindi arreteeriti, sama saatus tabas ka Nigol Andreseni, Tuudur Vettikut ja Riho Pätsi. Peakomisjoni tõusid parteibossid Kelberg, Ansberg, Lentsman jt. 12. mail otsustati „töötajate soovil“ nimetada XIII üldlaulupidu ümber Nõukogude Eesti 1950. aasta üldlaulupeoks. Teisel päeval laulis kaevurite koor venekeelseid laule, lavale marssisid Nõukogude armee sõdurid. Vene keel kõlas tol laulupeol peaaegu pooltes lauludes, järjest ülistati Stalinit, pisut vähem Leninit. Keelatud oli „Mu isamaa on minu arm“. Selle asemel lõpetas laulupeo Vadim Zahharovi „Au nõukogude võimule“.
Kommentaarid