Madli ja YokoFoto: Erakogu
Inimesed
8. mai 2019, 15:27

FOTOD | Madli Vilsar võttis kutsika: tema truu ja soe olemus muudavad kõik päevad lihtsalt nii palju paremaks (17)

„Meie peres on terve minu elu koerad olnud ja kuni 2016. aastani oli meil 16 aastat minu truu sõber Tipa. Kahjuks lahkus ta 2016. aasta lõpus meie ja seast ja enne praegust koera polnud ma veel hinges valmis uut võtma,“ räägib telenägu Madli Vilsar, kelle peres on nüüd viiekuune pomeraniani tõugu kutsikas Yoko.

Madli ütleb, et teadis juba ammu, et kui ta peaks kunagi võtma tõukoera, saab selleks olema just pomeranian – see on olnud kogu tema teadliku elu lemmiktõug. „Enne oli elu kogu aeg nii kiire ja kaootiline, nüüd otsustasin natuke stabiilsema elu kasuks ja leidsin, et õige aeg on käes,“ räägib Madli, kes on enda sõnul läbi ja lõhki koerainimene. „Meil on sünnist saati koerad olnud. Majas on olnud ka kasse, kuid koer on alati olnud minu hoolitseda.“

Tahtis koera, keda saaks vajadusel ka reisile kaasa võtta

Madli ütleb, et ta vaatas ka muid koeratõuge, kuid kõige tähtsam on tema jaoks koera iseloom, tema vajadused ja õige tunne. „Maailmas on nii palju välimuselt ägedaid koeri, kuid ükski neist ei trumbanud minu esialgset armastust pomeranianide vastu üle. Mulle meeldib nende õnnelik nägu ja natuke memmekas, aga krutskitega iseloom. Minu viimane koer oli sarnase näo ja olekuga, ainult pisut suurem krants,“ selgitab Madli. „Mulle oli ka tähtis, et koera elulised vajadused sobiksid minu elustiiliga ja teda saaks vajadusel igale poole kaasa võtta, isegi käsipagasina lennukisse.“ Madli lisab siinkohal, et temalt on palju küsitud, miks ei võtnud ta koera varjupaigast. „Ma tahtsin kindlasti koera, kellega saan vajadusel lennukis reisida nii, et ta saab minuga salongis olla.“

Yoko ja Madli Foto: Erakogu

Madli räägib, et on juba kaua uurinud, kust temale sobivat tõugu koera saada. „Unistasin ja mõtlesin kaua. Õige hetk tuli kätte väga äkki ja kaks kuud hiljem oligi Yoko kodus. Kuna pomeranian on nii populaarne tõug, on turul ka väga palju halvasti ja ülearetatud koeri, seega tuleb olla väga ettevaatlik ja enne selle tõu soetamist palju uurida ja otsida.“ Madli sai oma uue pereliikme Eesti esimeselt ja kogenuimalt aretajalt, kes selle tõuga tegelenud juba üle 20 aasta. Muide, sealt on pärit ka Getter Jaani koerake Nunnu. „Tahtsin, et mul oleks aretajapoolne tugi ja kindel sugupuu, et vältida igasuguseid ebameeldivaid üllatusi ja pärilikke haigusi.“

Yoko Foto: Erakogu

Yoko on suur vigurvänt

Nimevalik sündis üsna kiiresti. Madli ütleb, et Yoko pesakonna kutsikatel, keda oli vaid kaks, tuli panna passi üks Y-tähega nimi. „Kohe tuligi pähe Yoko ja see sobis tema iseloomu ja olekuga nii hästi, et teised nimed tundusid liiga tavalised.“ Alguses plaanis Madli selle jätta vaid passinimeks, kuid lõpuks kõlas see kõige paremini. „See on hea kõlaga ja lihtne kutsuda. Õige nimi tuli täiesti plaanimata. Pomeranianidel on tavaliselt passis peened ja lisanditega nimed, aga kutsutakse ikka nii, nagu endale sobib.“ Koerakese täisnimi on aga Yoko Kiss Me Mia.

Naine sõnab, et Yoko on üks suur vigurvänt. „Ta ise on nii pisike, aga nagu lõvi. Yoko on hästi uudishimulik, talle meeldib aias ringi joosta ja igasuguseid nurgataguseid avastada. Sealjuures on ta hästi sõbralik, seltsib kõigiga ja ei kurjusta kellegagi,“ räägib Madli. Yoko haugub Madli sõnul vähe, valvekoerainstinkt lööb välja ainult siis, kui keegi kolistades tuppa tuleb. „Nagu kutsikad ikka, tahab ka tema kõiki valesid asju närida ja ära süüa. Kui keegi on midagi maha kukutanud või laokile jätnud, on väikeseid paanikahetki olnud koll, sest Yoko pisike kõhuke ei talu selliseid asju.“

Ühtegi asja kutsikas veel ära närinud ei ole. „Ilmselt tal on nii pisike suu, et ta ei jõua palju katki närida. Eriti meeldivad talle minu magamiseks mõeldud silmaklapid, patsikummid, laokile jäetud paberid ja sokid,“ naerab Madli. „Mänguasjad talle eriti ei meeldi, pigem eelistab ta kõike, mis hästi maitseb või mida saab endaga kaasas tassida.“ Üksiolemine Yokole eriti meeltmääda ei ole. „Juba teise tuppa minnes hakkab ta nutma. Talle meeldib minuga kaasas olla ja asju koos teha.“

Yoko ja Madli Foto: Erakogu

Pomeranian võib maksta kuni 2500 eurot

Suuri ettevalmistusi koera tulekuks Madli teha ei jõudnud, sest otsus tuli üsna äkki. „Alguses oli tal turvalisuse huvides oma aedik ja nii-öelda väike kodu. Nii pisikesed ei tohi kuskilt veel alla hüpata, sest võivad kergesti käpa murda. Mõned mänguasjad tal on, aga üldiselt meeldivad talle päris kuivatatud looma närimisasjad. Nendega ta maadleb, kõik muu on aga ebahuvitav.“

Madli tunnistab, et pomeranianid on üsna kallid koerad. „Mul on juba aastaid kutsafond, kuhu vaikselt raha kogunud olen. Hinnad olenevad palju sellest, kas tahetakse omale kodununnut või näitusekoera,“ sõnab Madli. „Tähtis on ka mitte osta odavat koera, sest ka Eesti turul on väikestele koertele aretatud liiga palju poegi, kellel võivad olla pärilikud haigused ja vead, kui koer ei ole pärit korralikust kohast.“ Madli sõnab, et hinnad varieeruvad 1500-2500 euroni. „Kui võimalus tekib, tahaksin temaga ka näitustel käia, aga see kõik oleneb sellest, kuidas ta kasvab.“

Sotsiaalmeedias kirjutas Madli, et koerake on tema maailma juba palju paremaks muutnud ja tema hinge aidanud. „Juba väiksena oli minu parim sõber koer Tipa. Ükskõik, kui halb päev koolis oli, sain koju tulles kutsa kaissu võtta ja tunda, et kõik on jälle hästi. Olin kaua rivist väljas, kui Tipat enam polnud,“ ütleb Madli. „Alles nüüd, aastaid hiljem, tundsin, et suudan hinges uuele nunnule pühenduda. Yokol on minu jaoks eriline teraapiavõime, tema truu ja soe olemus muudavad kõik päevad lihtsalt nii palju paremaks,“ õhkab Vilsar. „Ta on pisike rõõmupall, kellele meeldib kaisus olla ja minuga koos seiklemas käia. Meil lubatakse ka kontorisse koeri kaasa võtta, seega on ta minuga ka tööl kaasas käinud.“