Saund

GALERII | „Tere, teise Venemaa rahvas!“ ehk Kuidas reivigrupp Little Big kultuurikatlale puid alla pani (6)

Geidi Raud, 8. mai 2019, 13:10
Foto: Rauno Liivand
"Mu peenis on nii suur, et puudutab taevast. Mu peenis on nii suur, et kui ma lendan, pean panema selle äraantavasse pagasisse," kõlab Peterburist pärit reivigrupi Little Bigi lugu "Big Dick". Kaasa laulab terve katlatäis inimesi, sealhulgas isside kukil reivivad pisipõnnid. 

On teisipäeva õhtu. Tallinna kultuurikatla umbes 900 inimest mahutav saal on välja müüdud. Siin astub täna üles Venemaa üks tuntuimaid reivibände Little Big. Välimuselt ja šokeerivalt stiililt sarnaneb koosseisu ninamees Ilya "Ilich" Prusikin meie enda Tommy Cashile. Muide, viimastel on ilmunud ka ühine lugu "Give Me Your Money", millel on YouTube'is vaatamisi üle 44 miljoni. 

Little Bigi kõige tuntum lugu on aga "Skibidi". Selle loo muusikavideo kallaski koosseisu lõplikult üle tähesära ja kuulsusetolmuga – veidrate tantsusammudega üllatanud video levis sotsiaalmeedias kulutulena ning on tänaseks ainuüksi YouTube’is kogunud üle 222 miljoni vaatamise. Klipist tuntud liigutust jäljendavad nii tuntud Venemaa saatejuhid ja staarid kui ka mitmekümned tuhanded fännid üle maakera. Mis seal salata – ka mu tuttavate lapsed. 

Varsti hakkab peosaalist kõlama prantsuse helilooja Maurice Raveli orkestriteos "Boléro", mida laseb Little Bigi soojendav Blonde Trickster. Punt, mille taga seisab kunstnik Marta Vaarik. Saal täitub kribinal-krabinal uudishimulike inimestega.

Külastajate seas on nii alla kümneaastaseid lapsi, üle 50aastaseid mehi kui ka ohtralt 20ndates noori. Veel mitmekesisem, kui on kontserdile tulnud inimeste vanus, on nende riietevalik. Noored tütarlapsed on selga ajanud retro-dressipluusid, mida mina olen kandmas näinud oma isa, kui lappasin 20 aasta vanust perealbumit. Ühel korpulentsemal daamil on üll Adidase dressipluus ja jalas leopardimustrilised püksid. Paljud noorhärrad-neiud kannavad kolme triibuga dressipükse ja erinevate arvutimängude nimedega T-särke. Siia oleks vaja Ženja Fokin kutsuda, mõtlen ma.

Need, kes soojendusesinejast huvitatud pole, suunduvad sujuvalt õue suitsetamisalale. Seal sajab lisaks vihmale kaela nii eestikeelseid roppusi kui ka kosutav blin-bljät sõnade rahe. 

Soojendusesineja kütab peagi korralikku tabletimuusikat, kuid enamik rahvast seisab peosaalis paigal. Justkui kivistunult ootavad nii väikesed kui ka suured fännid oma iidolit Little Bigi. Järsku kerkib lavale maagiline toss. Seda on kindlasti kordades rohkem, kui võimaldas 2013. aasta Eurovisionil Birgit Sarrapi lavatossu eelarve. Tossu seest paistvale lauale tõstetakse kaks MacBooki, nagu tänapäeva esinejatel ikka moes. Rohkem kui nende arvutite õunalogod, helendab vaid noorteseltskond, kes on iga väljaulatuva kehaosa külge riputanud helendava rõnga.

Kui muidu on suurtel staaridel kombeks lavale hilineda, siis Little Big tunneb kella – täpselt kell 20.30 on punt laval. "Welcome people from another Russia (inglise k. tere tulemast, teise Venemaa rahvas)," hõikab bändi ninamees ja lubab publikumi ajudega vahekorda astuda. 

Foto: Rauno Liivand

Peamiselt vene rahvusest publik juubeldab. Edasine lavasuhtlus käibki peaasjalikult vene keeles, seega mina ei saa enam suurt midagi aru.

Rahva poole suunatakse nii eredad tuled nagu vaataks otse päiksesse. Lisandub ohtralt värvilisi lasereid ja veel mitu sutsakat lavatossu ning raju reivimuusika läheb peale. Tekib tunne, nagu oleksin Weekendi festivalil, mida peetakse Pärnu ranna asemel Maardu järve ääres.

Foto: Rauno Liivand

Järgneb mitukümmend minutit Hardstyle'i, DNB'd ja muud säärast reivimussi, kuid mitte ühtegi põhilaulu. Ei "Skibitit", "Big Dicki" ega Põhja-Korea diktaatori Kim Jong Uni pommiarmastust parodeerivat "LollyBombi".

Gde, Little Big? Gde?

Mäletatavasti peeti 2017. aastal siinsamas Kultuurikatlas digitaalvaldkonna tippkohtumine, mis jäi meelde sellega, et Saksamaa liidukantsler Angela Merkel lasi silma looja president Kaljulaidi kõne ajal. Kus sa siis olid, Little Big? Sinu reivimuusika oleks magava Merkeli kohe toolilt maha raputanud. 

Foto: Facebook/Puhka Eestis

Lisaks minule suunduvad pärast poolt tundi kontserdil hüppamist koridori kõrvu ja silmi puhkama mitmed väikelastega pidusse tulnud isad-emad, sest valgus on ere ja muusika vali. Teen juttu Eesti mehega, kes on kontserdile tulnud kaheksa-aastase pojaga. "Me tulime kolme laulu pärast. Poeg nii väga tahtis, ta on suur fänn," muigab mees. Kas siis peosaalis toimuv reiv on pettumust valmistav, sest need lood pole veel kõlanud? "Ei, sugugi mitte! Äge on! Lihtsalt puhkame natuke." 

Äkitselt läheb peale Little Bigi meheau suurust ülistav laul. Publik tormab tagasi saali ja laulab rõõmsalt kaasa. Väsimusest pole enam märkugi. Kõlamata ei jää enam ka "Skibidi" ega "Lollybomb". Lapsed õõtsuvad rõõmsate nägudega isade kukil. Mõni pisike preili lindistab kontserti uhke iPhone'iga. Paljud noored teevad Facebookis live-ülekannet. 

Kui kontsert ligi 1,5 tundi hiljem lõpule jõuab, kukuvad inimesed sõna otseses mõttes saalist välja. Nagu oleks nad terve see aeg 90kraadises leiliruumis vihelnud, vahepeal kordagi lumme hüppamata. Üks noormeeste kamp talutab välja sõpra, kes on näost valge nagu lubjavabriku modell ning kukub kohe trepinurka istuli. Tema järel tuleb seltskond 30ndates naisi, kellest üks on minestamiseelses seisundis. Järgneb kamp teismelisi neiusid, kes on end rinnahoidjate väele koorinud. Küsin neilt muljeid. "Nii äge kontsert oli! Pluusid muutusid seljas liiga higiseks ja need tuli ära võtta! Pulss on 160," rõõmustavad nad. 

Ja enne, kui päike on lõplikult loojunud, ongi kontsert läbi. Nagu ütles Little Big: "Spasibo bolšoje!"

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee