ÕL INTERVJUU | Austraalia eurolaulja Kate Miller-Heidke: minu lugu räägib depressioonist paranemisest, kirjutasin selle pärast poja sündi

Kate Miller-Heidke on välja andnud neli stuudioalbumit, tõusnud mitmel korral plaatinaartistiks, ning jõudnud oma lugudega korduvalt albumite ja singlite edetabelite esikümnesse. Tema viimane plaat "O Vertigo!" oli albumiedetabelis neljandal kohal, see purustas Austraalia rahakogumisplatvormide rekordi ja esitati ARIA auhinnale (The Australian Recording Industry Association Music Awards ehk Austraalia muusikaauhind - toim.). 

2009. aastal võitis Miller-Heidke esimese austraallasena rahvusvahelise laulukirjutajate võistluse oma looga "Cought in the Crowd". Kate on Queenslandi konservatooriumis klassikalist laulu, ta on kaasa teinud Metropolitan Opera lavastuses "The Death of Klinghoffer" ja osalenud ka Suurbrittannia rahvusooperi lavastustes. Lisaks on naine olnud Austraalias ooperi "The Rabbits" helilooja. 

2015. aastal murdis naine end ka rahvusvahelisse televisiooni, kui ta tegi kaasa neljaosalises ABC miniseriaalis "The Divorce". Praegu töötab kate oma viienda stuudioalbumi kallal. 

Kate Miller-Heidke vastas Õhtulehe Eurovisioni-teemalistele küsimustele. 

Millest sinu lugu räägib?

See räägib depressioonist paranemisest ja tundest, et maailmasse tekivad taas värvid. Tundest, et kontrollid taas oma elu. 

Mida ootad tänavuselt Eurovisionilt ja mis on sinu eesmärk?

Minu eesmärk on esineda nii, et olen ise selle üle uhke. Usun, et see kogemus saab olema nagu intensiivne sõit Ameerika mägedel, elu tipphetk!

Mida Eurovision sinu jaoks tähendab?

Eurovisionil saavad kokku kultuurilised ja lingvistilised erinevused, samuti võetakse seal omaks artistid, kes on pisut teistsugused. 

Kas Eurovisionil osalemine on olnud sinu unistus?

Jah!

Miks otsustasid osaleda? Kuidas reageerisid, kui oma kohaliku eelvooru võitsid?

Sel aastal toimus Austraalias esimest korda Eurovisioni esindaja leidmiseks võistlus. Olin algusest peale üsna kindel, et ma tahan sellest osa saada. Kui võitsin, olin tummaks löödud ja ülevoolavas meeleolus. Loomulikult on see minu jaoks ka suur au. 

Mis on sinu suurim hirm enne Eurovisioni ja mida ootad enim?

Minu suurim hirm on see, et jään haigeks või lähen liiga närvi. Kõige rohkem ootan, et saaksin kohtuda teiste artistidega - osalejad on tõesti eklektilised ja seltskond on värvikas. 

Kui oled jõudnud ka teisi osalejaid kuulata, siis keda pead favoriidiks?

Minu lemmikud on need lood, mis julgevad olla erinevad, lood, mida sa muidu raadios ei kuule. Mulle väga meeldivad Keiino (Norra), Tulia (Poola) ja Hatari (Island). Samuti armastan ma Katerine Duska (Kreeka) häält. 

Mis sa arvad, kas olulisem on lavasõu või laul ise?

Eurovisioni imeline külg on see, et võistlus on väga teatraalne - kõik elemendid peavad tegema omavahel koostööd, et lugu ellu ärkaks. 

Eurovisioni puhul on alati räägitud sellest, mis keeles peaks võistlejad laulma. Mis sa arvad – kas kõik lood peaksid olema inglise keeles või peaksid osalejad hoopis laulma oma emakeeles?

Ma arvan, et iga artist peaks seda ise otsustama. Kindlasti ei peaks Eurovisionil olema reeglit, et lauldakse vaid inglise keeles, see oleks naeruväärne. Mulle väga meeldib, kui inimesed oma emakeeles laulavad. 

Kas oled kuulanud Eesti esindaja Victor Crone lugu „Storm“? Mida sellest arvad?

Ilus ja mõtisklev. Mulle see meeldib!

Mida tahaksid öelda oma Eesti fännidele?

"Zero Gravity" on lugu, mis tähendab minu jaoks palju. Kirjutasin selle pärast oma poja Ernie sündi, kui tundsin end väga halvasti. Oleme pärast Austraalia kohalikku eelvooru lavasõuga väga palju vaeva näinud. Ma pean silmitsi seisma päris suurte hirmudega ja olen selle üle väga uhke. 

Milliseid üllatusi sa ise Iisraelilt või Eurovisionilt sel aastal ootad?

Ma olen avatud kõigele! Ootan väga, et saaksin kohtuda kõigi nende erinevate inimestega ja tutvuda Iisraeli ajalooga.