Victor Crone lavasõu eest vastutav Ove Musting: see on väga riskantne ettevõtmine (4)

„„Eesti laulu” puhul oli meil ambitsioonikas plaan teha otse-eetris tükk, mis mõjuks tervikuna, kuid sisaldaks elemente, mida pole tänapäeva tehnikaga võimalik otse-eetris teha. Sama plaan on Eurovisioni laval. See on väga riskantne ettevõtmine, kuid väärt, et proovida,” ütleb Musting.

Ove sõnul on Eurovisioni korraldusmeeskonna soov Eesti euroloo visuaalide tootmine enda peale võtta asjade loomulik käik. „Nii saavad nad loodava sisu kiiresti ühildada erinevate meediumitega nagu ekraanid, valgus, heli, kaamerad ajakood jne. Kui tehakse muudatusi, saab ka neid kiiremini sisse viia,” selgitab ta.

Kartust, et meeskond midagi ära peaks rikkuma või loodetud lavasõu eestlaste ootustele ei vasta, ei ole. „Saatsime neile juba kohe alguses režiiplaani, kuidas ja millal mis kaadrit võtta. Nüüd oleme teinud parandusi ja eks loo visuaal on pidevas muutumises. Meil on selge nägemus, millest lugu räägib, millise atmosfääri tahame saavutada ja kuidas see peab mõjuma. Olen protsessi juures algusest peale olnud, selgitasime ja näitasime, mis on meie ootused. Saime neilt viusaalinäidiseid ja möödunud nädalal ka stand in video (õiget inimest asendab videos keegi teine, et saaks paika panna tehnilised seaded – T.J.). Selles nägime juba kaameratööd, valgust ja visuaalide toimimist. Aga kätt hoiame kogu aeg pulsil,” räägib Musting.

Ove selgitab, et tormipilvede ekraanile jõudmise jaoks on vaja läbi teha mitu etappi. „Sellise efekti saavutamiseks peab ette filmima Victori green screen’i ehk rohelise tausta ees laulmas. Pean ette kujutama, mida teeb samal ajal taustal graafika, kuidas liigub peale kaamera ja kuidas see live’is (otseülekanne – T.J.) välja näeks. Meil on selleks kõigeks vaid üks proov, mille kestus on kõige rohkem 27 minutit. Eestis filmisime seda neli tundi ja taustade loomine võttis nädala. Nüüd on taustad loodud ja tegevused selged,” sõnab ta.

Lava suurus ja tehnikapark võimaldavad luua sügavama ja suurema loo

„Punktide kaupa näeb kogu tegevus välja järgmiselt:

1. Filmime Victorit laulmas, taustal roheline sein. Victor kujutab ette suurt saali ning kaameraid.

2. Kuna 360 kraadi stuudio on aja- ja ressursikulukas, kasutame 180 kraadi seina (Eurovisionil LED sein) ning laulja jalgade all elektrimootoriga liikuvat plaati. Nii loome illusiooni 360 kraadi liikumisest ruumis, mis on vaid meie ettekujutuses.

3. Steadicamiga kaamera (kaamera stabiliseerimise süsteem, mis võimaldab sujuvat pilti isegi kui kaamera liigub – T.J) liigub kindlates ettekirjutatud kohtades ja teeb vastavalt kadreeringud (kujutame ette, kuidas saalis oleks hiljem rahvas või tormipilved).

4. Graafikud võtavad materjali ette, nemad kustutavad ära rohelise seina ja lõikavad asemele kas siis tormipilved või tekitavad n-ö musta augu/alfa kanali, kuhu hiljem live’is saali pilt lõigatakse.

5. Ettefilmitud materjal sünkroniseeritakse ajakoodiga, et nii valgus kui ka muusika oleks sellega sünkroonis.

6. Live’is mängitakse lõik ette nii, et Victori pilt ja tormipilved tulevad arvutist, kuid laul otse. Laul peab olema eelnevalt nii täpselt tehtud, et see oleks ka live’is sünkroonis. Kuid seda vaid antud aja raames, milleks on 30 sekundit.

7. Sellel hetkel käivitub n-ö overlay-videoefekt ehk laval seisab kaameramees, kes filmib saali ja lava sama tempoga ja liikumistega nagu eelnevalt rohelise ekraani taustal filmitud Victorit, et mõlemad kihid kokku sobiksid.

8. Kaameramees peab liikuma nii, et kordagi ei tuleks laval seisev (ja täpselt nagu videos liikuv) Victor välja.”

Kui palju sellise visuaalse sõu loomine Eurovisioni korraldustiimile maksma võiks minna, Musting öelda ei oska. „Neid numbreid pole päriselt võimalik avaldada, selleks peaks Eurovisioni korraldajad oma lepingud avaldama.”

Kui tormipilvedest ei peaks asja saama, on olemas ka varuplaanid, kuid Ove jääb optimistlikuks ja loodab, et neid kasutada ei tule. „Varuplaane töötasime juba alguses välja. Hetkel teeme selle nimel tööd, et plaan A toimiks.”