Raamat

Miks ei ole menukeid Eesti ajaloo suurkujudest? (20)

Tiina Kaalep, 4. mai 2019, 00:01
VEETLEV AJALUGU: Ajaloolembest lugejat kostitab igal aastal „arvestatav kogus head kirjavara“, kiidab Küllo Arjakas. Ajalookirjanduse alla kuuluvad ka mälestusteraamatud – neist soovitab ajaloolane eelistada selliseid, mis põhinevad päevikumärkmetel ja kirjavahetusel. Foto: Teet Malsroos
Mõne ajalootegelase vari on nõnda suur, et ajaloolased ei julge tema isikut raamatulehekülgedel lahata – eriti veel terviklikult ja populaarteaduslikult. Nii põhjendas ajaloolane Küllo Arjakas Õhtulehe kirjandussaates „Jutupaunik“ Eesti suurkujude elust rääkivate menukite põuda. Rolli mängivad tema sõnul ka tellimuste ja eraelulise materjali nappus. Saates tuli juttu sellestki, mis on olnud viimase aja mõjukaimad ajalooteosed ning miks on päevikud mälestustest väärtuslikumad.

Õhtulehe iganädalases kirjandussaates „Jutupaunik“ räägivad raamatusõbrad ja kirjastajad Tiina Kaalep ja Vallo Kalvik saatekülalistega raamatumaailmas toimuvast, kommenteerivad raamatupoodide edetabeleid ning annavad lugemissoovitusi. Ajaloolane Küllo Arjakas käis stuudios arutlemas ajalookirjanduse seisu üle. Toome teieni osa vestlusest.

Samal teemal

Sa oled kümne ajalooraamatu autor. Kui vaatad raamatute kirjutamisele ajaloolase pilguga, siis kuivõrd kehtib hüpotees, et Eesti ajaloolased on küllalt ettevaatlikud kirjutama suurtest teemadest populaarseid raamatuid?

Osalt see nii on. Ja terve hulk ajaloolasi, kaasa arvatud siinkõneleja, kirjutavad raamatuid ikkagi konkreetse tellimuse tulemusena. Peab olema finantseerija ja seejärel asub üks või teine kirjutaja ühe või teise teema kallale. Suurte populaarteaduslike raamatute kirjutamiseks tavaliselt tellimusi ei tule. Ega ükski ajaloolane taha kulutada poolt aastat või aastat ja hakata siis käsikirjaga kirjastusest kirjastusse jalutama ning vaatama, kes selle avaldada võtab. Kergem on teha tellimustööd kui minna välja riskile.

Küllo Arjakas on kirjutanud raamatuid Eesti hümnist ja lipust, Balti ketist ja Rahvarindest, Eesti raudteest ja lotost, arst ja riigimees Konstantin Konikust ja ka laiemalt Eesti lähiajaloost.Foto: Arno Saar

Ajalooraamatuid, mis on taasiseseisvunud Eesti ajal muutunud üldiseks kõneaineks, on olnud kolm-neli. Milline on olnud sinu meelest kõige tähtsam?

Raske on ühte või kahtegi välja tuua. Valdkonnad on ju erinevad. Mina hoian rohkem silma peal 20. sajandil ja natukene eelneval perioodil, kuigi näiteks „Eesti ajaloo“ teises köites (ilmus 2013 – toim) arutleti väga tõsiselt ja teaduslikult Jüriöö ülestõusu ja muistse vabadusvõitluse üle.

Arusaama 20. sajandi Eesti ajaloost on väga palju mõjutanud Magnus Ilmjärve raamat „Hääletu alistumine“ (2004) ja see – õigemini sellele eelnev – on ka selge näide, kuidas mõni teema muutub Eestis oluliseks ajalehtede kaudu. Ilmjärv oli varem samu teemasid (Baltimaade välispoliitikat 1920ndate keskpaigast 1940. aastani, sh Konstantin Pätsi seotust Nõukogude Venemaaga enne 1934. aasta riigipööret – toim) käsitlenud rahvusvahelistel konverentsidel, mida Ajaloo Instituut korraldas, aga seal jõudis see jutt sadakonna või mõnekümne inimese kõrvu. 1999. aastal noppis Eesti Päevaleht teema üles, sest Ilmjärv esines korra Kuku raadios, ja siis kandus see laiali.

Foto: Teet Malsroos

Tahad sa öelda, et Ilmjärv vastas mingil moel ühiskondlikule tellimusele?

Sa räägid Konstantin Pätsist?

Jah, ma räägin Konstantin Pätsist ja hinnangutest talle. Tulemus on selline, et enamik inimesi arvab heaks Pätsi teemadel sõna võtta. Mina ei hakka sõna võtma ei füüsika, bioloogia ega arstiteaduse alal, aga väga paljud inimesed, kel on ajaloost kaunis udune ettekujutus ja kes ei ole ilmselt ühtegi tõsist teost läbi lugenud või enda jaoks läbi mõtestanud, jagavad ikkagi kergekäeliselt hinnanguid. Ja need mõjutavad võib-olla ühiskondlikku arvamust hoopis tugevamalt, kui erialainimesed seda suudavad.

SUURE VARJUGA ISIKUD: Presidentidest Konstantin Pätsist ja Lennart Merist ning riigitegelasest Jaan Tõnissonist on küll raamatuid ilmunud, kuid siiani oodatakse lihtsasti loetavat ja samas terviklikku ülevaadet nende elust.Foto: Õhtulehe arhiiv

Teine sarnane raamat, ehkki natuke nõrgema mõjuga, oli Jaak Valge „Lahtirakendamine“ (2003), kus olid samad tegelased, Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Kolmas, mis sai ka avalikuks kõneaineks, oli Enn Tarveli raamat.

Enn Tarveli „Eesti rahva lugu“, mis läinud aastal ilmus, on selles mõttes väga unikaalne, et Tarvel on minu hinnangul ajaloolaste hulgas viimane universaal ehk ajaloolane, kes on võimeline kirjutama Eesti ajaloo tervikliku ülevaate, alates muinasajast ja arheoloogiast, lõpetades meie kaasajaga. Kes tõepoolest valdab enam-vähem ühtlaselt kõrgel  tasemel kõiki ajalooperioode.

Tarvelile järgnevad generatsioonid – isegi minust vanemad, minuealised, minust nooremad – on kõik paratamatult spetsialiseerunud kindlale valdkonnale või perioodile. Ma arvan, et keegi neist ei julgeks tänasel päeval sellist ülesannet ette võtta. Ka Tarvel kirjutas oma raamatut muuseas seitse aastat. Kindlasti on mul hea meel, et ta selle avaldas, kuigi seal on mõningaidki seisukohti, mille üle võib polemiseerida, aga see on igati normaalne.

Foto: Teet Malsroos

Kas Eesti ajaloolastel on vähe jõudu, et meie ajaloost kirjutada? See puudutab nii finantspoolt, mida sa mainisid, kui ka ajaloolasi arvuliselt.

Kindlasti on vähemaks jäänud asutusi, kes ajaloo uurimisega tegelevad. Ajaloo Instituut läks aastaid tagasi hingusele, Tartu ülikool keskendub rohkem õpetamisele ja populariseerivad raamatud või artiklid ei anna tihtipeale teadurile punkte juurde, kui tema tulemusrikkust hinnatakse. Juurde on tulnud ka uusi institutsioone, näiteks Eesti Mälu Instituut, aga nende koosseisud on väikesed.

Miks ei ole head loetavat raamatut Konstantin Pätsist ja Jaan Tõnissonist? Tegelikult tekib see küsimus ka Lennart Meri kohta.

Ilmselt on põhjus selles, et kõik kolm isiksust on sedavõrd suured, et keegi ei julge nende eluloo kallale minna, võtta neid ette terviklikult ja populaarselt.

Kunagi, kui algas poleemika Pätsi mälestussamba rajamise üle Tallinnas, juhtusin olema ühel nõupidamisel Soome saatkonnas – hoones, kus Päts oli kunagi elanud. Seal ütles nimekas Soome ajaloolane Seppo Zetterberg väga ilusa ja lühikese lause: „Pätsi vari on suurem kui tema monument.“ Lühidalt öeldes: nii Lennarti, Konstantini kui ka Jaan Tõnissoni vari on suurem kui isik ise. Lihtsam on võtta üks või teine teema või periood nende elust, aga tervikpildi kallale ei juleta minna – tuntakse juba eelarvamuslikku aukartust.

Pätsi ja Tõnissoni elu poliitiline ja ühiskondlik pool on põhjalikult läbi kirjutatud, aga populaarseks käsitlemiseks peaks olema rohkem andmeid ka nende eraelu, huvide ja muude tegemiste kohta. Ei ole eriti sellist pehmet faktilist materjali, mille põhjal võiks välja tuua nende huvitavama ja inimlikuma külje.

Aastapäevad tagasi lugesin Jaan Tõnissoni ja Oskar Kallase kirjavahetuse publikatsiooni, kus olid Tõnissoni kirjad Kallasele 1890ndatest kuni aastani 1936. Nendes erakirjades oli üks moment, mida ma ei olnud varem kusagil tähele pannud – kui palju Tõnisson kurtis oma tervise üle! Esimest korda juba pärast Postimehe ostmist aastal 1896. Ta oli siis 30ndates mees. Ilmselt oli tal teatav läbipõlemine.

1920ndate algul ja keskel kirjutas ta näiteks: olin mõned kuud tervisevetel, olin pikemalt tervist parandamas, viimasel aastal on mu tervis üsna kehv olnud. Vahel on öeldud, et kui 1939–1940 oleks olnud Pätsi asemel Tõnisson – sirge seljaga mees, pea püsti –, oleks meie ajalugu läinud teisiti. Kirjadest tuli välja, et ka tema oli inimene, kellel oli 70. eluaastate läheduses päris palju haigusi. Küllap oleks tema 30ndate lõpus samamoodi tervisega kimpus olnud nagu Päts.

SUURE VARJUGA ISIKUD: Presidentidest Konstantin Pätsist ja Lennart Merist ning riigitegelasest Jaan Tõnissonist on küll raamatuid ilmunud, kuid siiani oodatakse lihtsasti loetavat ja samas terviklikku ülevaadet nende elust.Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Üks suur ja mõistatuslik tegelane on veel Artur Sirk. Tead sa, kas keegi meie ajaloolastest tegeleb tema isikuga?

Ma arvan, et praegusel ajal mitte keegi. Enam-vähem kõik meie teadmised vabadussõjalaste liikumise kohta pärinevad Rein Marandi kaheköitelisest raamatust, mis ilmus Rootsis 1980. aastate algul. Autorid, kes on seda teemat hiljem käsitlenud, on teksti lühidalt öeldes Marandi pealt maha kirjutanud ja aeg-ajalt mõne oma mõtte sinna lisanud.

Kindlasti oli Artur Sirk üks suuremaid 20. sajandi Eesti oraatoreid. Ta oli oma esinemistel äärmiselt sugestiivne, suutis veenda nii üksikisikuid kui ka tervet saali või väljakutäit. Kui ma kirjutasin 1980ndate lõpus Jüri Rajur-Liivaku elulugu – tema oli üks kahest vastaskandidaadist, kes 1940 juulis riigivolikogu valimistel kandidatuuri tagasi ei võtnud; elupõline Pätsi-mees, kelle isa oli talunik ja kes pidas ise talu –, siis ta meenutas, et sattus 1930. aastate algul Tallinnas vabadussõjalaste vabaõhukoosolekule, kus Sirk esines. Ta kuulas, läks koju ja oli peaaegu veendunud: homme ma esitan avalduse astuda Eesti vabadussõjalaste liitu. Ta ütles, et ärkas järgmisel hommikul justkui pohmakaga ja hakkas mõtisklema, et mis minuga eile juhtus.

Sirk on väga markantne tegelane, aga andmestik, mis on tema kohta säilinud, jääb fragmentaarseks. Võib olla teatud perioode, isegi aastaid, millel ei ole mingit dokumentaalset katet.

SUURE VARJUGA ISIKUD: Presidentidest Konstantin Pätsist ja Lennart Merist ning riigitegelasest Jaan Tõnissonist on küll raamatuid ilmunud, kuid siiani oodatakse lihtsasti loetavat ja samas terviklikku ülevaadet nende elust.Foto: Vambola Salupuu / Õhtulehe arhiiv

Me liigitame ajalookirjanduse alla ka värvikad mälestused, mille ilmumisega on parem seis kui professionaalsete ajaloolaste kirjutatud raamatutega. Kui palju sina ajaloolasena võtad arvesse, kasutad ja otsid huvitavaid mälestusi? 

Siin on kaks poolt. Päevik ehk päevaraamat põhineb autentsetel märkmetel. Päevik on primaarne ajalooallikas, mälestused on sekundaarne ajalooallikas. Mälestused kirjutatakse enamasti ajal, kui inimene vaatab elu loojangul tagasi oma tegemistele. Ta kirjutab valdavalt oma tolle aja teadmiste ja kogemuste baasil ega erista tihtipeale enam seda, mis oli tema mõtetes mõnikümmend aastat tagasi ja mida ta tänapäeval mõtleb. Seetõttu hindan ma päevikuid tunduvalt kõrgemalt, sest need võtavad kokku selle hetke, kui need on kirja pandud Tõsi, miinus on see, et päevikusse pannakse tihti kirja hilisema ajaloo jaoks ebaolulisi detaile ja fakte – jooksvaid tegevusi või milline ilm juhtub olema. Mälestused kontsentreeruvad.

Loomulikult saab mälestusi kasutada, neist võib teinekord leida viite, mis mingit arvamust kinnitab. Kuid ma möönan, et häid mälestusi on äärmiselt raske kirjutada ja heade mälestuste puhul on autoril enamasti võimalik kasutada varasemaid märkmeid. See ei pea olema süsteemselt ja korralikult peetud päevaraamat, aga kui on alles mingeidki dokumentaalseid allikaid, näiteks omaaegne kirjavahetus, siis lisandub mälestustesse olustikulisi detaile, mis toovad ajastu esile. Kui neid ei ole säilinud, minnakse jutuga tihtipeale ümmarguseks – rohi oli rohelisem, lumi oli valgem.

Millist mälestusteraamatut sa esile tõstaksid?

Oi, ma peaksin hakkama oma koduseid riiuleid sirvima... Neid on ju õige palju. Keerukam on Eesti NSV aegsete mälestustega. Vabadussõjast, 20ndatest–30ndatest on terve hulk arvestatavaid mälestusi.

Eesti NSV mälestustest paneksin plusspoolele [majandusteadlase] Uno Mereste mälestuste kaks esimest köidet, kus ta kirjeldab sõjajärgset elu, 50ndaid-60ndaid-70ndaid. Uno Mereste oli vaieldamatult tippintellektuaal ja ilmselt oli tal sahtlites märkmeid ja muud materjali, mille ta mälestuste kirjutamise ajaks sealt välja kraamis ja kasutas.

Küllo Arjaka lugemissoovitused

William Taubman – „Gorbatšov. Mees ja tema aeg“ (2017)

„750-leheküljeline põhjalik ja detailne ülevaade. Kui enamiku jaoks kaob Mihhail Gorbatšov silmist detsembris 1991, kui Nõukogude Liit laguneb, siis William Taubman on paaris viimases peatükis kirjeldanud Gorbatšovi ja tema nüüdseks lahkunud abikaasa elu sellele järgnenud 25 aastal. Kuni selleni välja, et Gorbatšov saadab kirja nii Putinile kui ka Obamale, aga seekord kumbki talle ei vasta ja Gorbatšov saab aru, et tema täht on nüüd lõplikult loojunud.“

Douglas Smith – „Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus“ (eesti k 2018)

„Douglas Smith on teinud tööd kolm-neli aastat, närinud end läbi lõputust kirjavarast, leidnud terve hulga uusi allikaid – väga terviklik ülevaade ühest isikust, aga ka keiserliku Venemaa langusaastatest.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee