GALERII | Tanja Mihhailova-Saar pani uued tüdrukutebändi kandidaadid proovile, tuli tantsu vihtuda ja laulda (5)

Kui Tanja La La Ladiese kokku pani, mingit konkurssi ei toiminud. Nüüd mõtles ta aga, et ehk on kuskil peidus mõni talent, keda tutvuste kaudu ei leiaks. Kandideerinud tüdrukute tase on tema sõnul väga hea.

„Kõigist neist ankeetide saatjatest ainult paar olid sellised, kelle jaoks see ilmselt polnud õige konkurss, aga ülejäänud laulsid hästi. Kes natukene vähem, kes natukene rohkem,” sõnab ta. Kuigi video järgi oli raske teha otsust, kes kutsutakse järgmisesse vooru, sest sa ei näe inimest, kuidas ta liigub, siis otsustavaks sai vokaal, sest see on kõige tähtsam. „See oli hästi keeruline, aga kõiki 187 kandideerijat üle kuulata on ju võimatu! See oleks nädala töö!”

Nüüd hinnatakse juba kõike. „Põhiline, et inimene tahaks seda teha ja tal oleks silmis sära, aga loomulikult on vokaal ka hästi oluline,” tutvustab ta hindamiskriteeriumeid. Kõik tüdrukud said valmistumiseks Mabeli loo „Don’t call me up”, mille järgi ka väike tantsuline osa esitati. Lisaks said nad oma vabal valikud valida ühe eestikeelse loo, et aru saada, mis on nende eelistused. „Eks tämbrid on ka erinevad. Mõnel ei ole eriti head ülemised noodid, aga madalad on jälle hästi head. Ja kuna me otsime mitut inimest, siis on ju alati tore, kui nad täiustavad üksteist,” selgitab ta.

„Seda vaatame ka loomulikult, kuidas rütmitajuga on, sest mõni oskab laulda, aga sobib rohkem sooloartistiks ja mitte nii väga bändi, kus on vaja tantsida ja kontsadega laval olla,” loetleb ta asju, mida jälgitakse. „Ja räägime juttu, et inimene oleks avatud suhtleja. Kõik need väikesed detailid on hästi olulised.”

Kuigi palju on tüdrukuid, kel juba lavakogemust küllaga, on Tanja sõnul ka üks selline tüdruk, kes varem vaid korra laval olnud. „Ta on praegu esitopis, kui niimoodi võib öelda. Tüdrukuid on palju ja nii raske on valida, sest vaatad, et nii suurepärane tüdruk, aga sa pead panema ta kokku teistega, et oleks bänd ja siis vaatad, kas on seda mõõtu või pigem mitte. Mõnel on hästi huvitav tämber jälle, mis võib-olla selle „tšikiprallega” ei sobi.”

Väljavalituks osutuvaid tüdrukuid ei oota ees aga meelakkumine. Bänditegemist võrdleb Tanja abieluga, sest ka koos musitseerides tuleb üheskoos palju aega veeta. „Sõidad esinema, erinevad kohustused vabal ajal, pildistamised, filmimised. Kõigil on omad ootused ja arvamused aga tuleb teha tööd, et omavahel läbi saada.” 

Tüdrukutebändi juhendamist naudib Tanja ise aga täiel rinnal. „Mulle nii meeldis see töö, mida ma tegin La La Ladiesega. See oli kõik katsetus. Ma õppisin hästi palju, kuidas ja mida paremini teha, aga mulle nii meeldib tegeleda kostüümidega, lavastada, õpetada. Ja mul on ju nii palju kogemust, mida edasi anda,” põhjendab Tanja, miks ta seda üldse teeb. Ja kõige olulisem – see nišš on ju Eestis täitsa katmata! „Öed tulid, aga bändi ei ole! La La Ladies oli, aga nad läksid laiali. Aga ma tahaks edasi tegeleda, õpetada,” sõnab ta.

Kas bändi valitakse kolm või neli tüdrukut, ei ole veel selge. „Tunne on, et võiks kolm bändi kokku panna, sest materjali on küll! Lähipäevil selgub, kes saab edasi, sest esimene pildistamine on meil juba pühapäeval ja nii see karusell käima läheb!” on Tanja sõnul palju asju juba ees ootamas. Esimene lugugi on töös.

Tüdrukute jaoks elu võimalus!

Annika, kes on üks paljudest kandideerijatest, otsustas astuda oma mugavustsoonist välja. „Ma olen neli aastat kodus olnud, mul on kaks last ja täpselt selline periood elus, kus ma saan nüüd endale pühenduda,” sõnab Annika, et just väljakutset ta otsima tuligi. „See tuli nii õigel ajal, kus ma olen nagunii otsinud ja üritanud oma mõtteid suunata, et kus ja mida ma teha võiks. Ja siis tuli see konkruss ja muidugi kandideerisin,” räägib neiu, kes lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ja mõnda aega õppinud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. „Saagu mis saab!” on ta siiski optimistlik.

Kandideerijate seast leiab ka Johanna Eendra, kes laiemale avalikkusele tuntud „Eesti laulu” konkursilt. „Ma nägin seda kuulutust ja mõtlesin, et appi, mitte miski pole rohkem mina!” teadis ta enda sõnul kohe, et peab kandideerima. Väga laulmist armastava ja 12 aastat tantsinud Johanna jaoks on see suurepärane võimalus ja väljakutse, et veelgi laiema publikuni jõuda. „Ma ise tunnen, et mul on tahe ja annaksin endast nii palju. See oleks nii minu asi! Ma olen nõus päris palju selle jaoks tegema,” põhjendab ta, miks just tema sobiks kõige paremini uude tüdrukutebändi.

Ühe artisti kõige olulisemaks omaduseks peab Johanna enesekindlust ja sellest tal puudu ei jää. Kui kõik ei peaks aga minema nii nagu ta hetkel soovib, ei loobu ta laulmisest kindlasti. Tema suureks unistuseks on siiski ükskord Eurovisioni lavale jõuda.