Hendrik Sal-Saller: „Koos isaga laval olla on väga lahe.“

„Ta on lahe tüüp. Võib-olla nooremast peast pidi pojale ka mõne karmima sõna ütlema ja siis ta seda ka tegi. Aga muidu on ta minuga hästi pedagoogiliselt toimetanud. Näiteks selline tore olukord, mida ma alati meenutan, kui oli vaja mõnda tööd teha, aga mida ma ei tahtnud. Näiteks puid riita laduda, mida tema maakodus tuli ikka aeg-ajalt ette võtta. Mitte kunagi ta ei öelnud, et mine ja lao need puud riita, või muidu…. Ütles alati, et noh, kui sa praegu ei taha seda väga teha, eks ma pean siis ise seda asja vaatama, kuigi mul on see ja see tööjärg ees. Ühesõnaga, ta tekitas sellise tunde, et ma ei saanud seda tööd kuidagi edasi lükata. Ta kunagi ei sundinud, aga lõi olukorra, kus jube mage oli talle ära öelda. Nii et kaikaga ei utsitanud ta mind kunagi.

Kui mul mingil hetkel tekkis isu õppida saksofoni ja klarnetit, siis isa mulle mõned tunnid andiski ja eks ma pigistasin neist pillidest hääle ka välja, kuid tegelikult oma isa juures –  vaatamata sellele, et ta on väga  hea pedagoog – on pilli väga keeruline õppida. Sest kui läheb pedagoogi ja õpilase vaheliseks suhteks, siis oma isa pedagoogi rollis on keeruline näha. Sest isale võid sa öelda, et ma ei viitsinud tänaseks õppida. Aga kui sul on õpetaja mujalt, siis nii sa ikka ei ütle.

Rääkimata sellest, et ma pean isast – ja muidugi ka emast (Anne Velli – toim) – väga lugu kui muusikutest. Nad mõlemad on olnud tegevmuusikud terve minu teadliku elu ja enne sedagi. Nii et nad mõlemad on mulle olnud suurteks eeskujudeks. Kuigi meie muusikaline teekond on olnud mõnevõrra erinev, siis tänu nendele olen see, kes olen.

Ühel ajal isa küll lõpetas professionaalse muusikuna tegutsemise, läks maale elama ja asutas oma muusikakooli, mis mulle esiotsa tundus hullumeelse ideena. Aga tõenäoliselt ta kirg muusika vastu oli nii suur, et see kool läks väga edukalt käima. Siinkohal tuleb veel kord rõhutada,  et ta on väga hea pedagoog, ma olen seda kõrvalt näinud.

Ja muidugi ei saa isast rääkides mööda nendest hetkedest, kui me oleme koos laval olnud. Ehk siis Smilers koos mu isaga.

Nüüd ootan väga 5. maid, kui Riisiperes korraldatakse isa juubelikontsert, ja ma võin uhkusega öelda, et olen sellel kontserdil ka üks ta külalisesinejatest. Igatahes koos isaga laval olla on väga lahe.“