FILMIBLOGI | „Imelaps põrgust“ – kui õudne on film, mida pidi karjuva testpubliku tõttu ümber tegema (1)

Väidetavalt olla film testpubliku ette jõudes tekitanud sellised õuduskarjed, et filmilavastaja Nicholas McCarthy otsustas minna tagasi montaažilaua taha ja veidike filmi mudida, et inimeste trauma nii suur poleks. Film ei avasta õudusžanri maastikul miskit uut, sest eks ikka ole tehtud filme võõra vaimu kütkeis olevast lapsest. Kunagi mainis üks tuttav, et just lastega õudukad on need kõige õudsemad. Ei oska kinnitada ega ka ümber lükata, kuid „Imelaps põrgust“ tõenäoliselt sinna kõige-kõige õudsemate hulka siiski ei pääse.

Filmi algus on üsna klišeelik – haarangu käigus tapetakse julm sarimõrvar ja samal ajal on sadu kilomeetreid eemal sündimas oodatud laps Miles. Nagu ikka üleloomulikus horroris kolib pahalase hing vastsündinud lapse sisse ja hakkab seal oma tegusid tegema.

Esialgu tuleb kindlasti meelde õudusklassika „Oomen“, millele annab kindlasti juurde ka filmi pealkiri „Imelaps põrgust“, kuid kui „Oomeni“ Damieni hoidis kurjal teel saatanlik jõud otse põrgust, siis Miles kannatab lihtlabase reinkarnatsiooni all.

Film toetub eelkõige ebamugavale atmosfäärile, sest otseloomulikult on igas üleloomulike probleemidega kodus USA filmides hämara keldriga suur maja, kus leidub palju pimedaid ukseavasid, kus võib kurja näoga laps välja vaadata.

„Imelapse“ suurimaks probleemiks ongi horror-žanri üleekspluateeritus, mistõttu ei suuda film ilmselt kordagi väga üllatada. Poiss muutub järjest kurjemaks, vaimuarstid üritavad perekonda aidata, kuid pere ei taha esimese hooga asja väga tõsiselt võtta. Poisil kasvab üha suurem oidipuse kompleks ja lõpuks jääbki kogu filmi põhiteljeks ema ja poja heitlus hea ja kurja vahel.

Kiitusena võib öelda, et kui keskmise üle lombi saabunud õudukas kipub liialt toetuma lihtsatele, kuid ootamatutele ehmatuskohtadele, siis selles filmis meenub ainult üks moment, kus toolilt hüppama peab. Muidu pigem luuakse lihtsalt ebamugavat tunnet, et kohe ja kuskilt midagi tuleb.

„Imelapse“ tugevaks küljeks on head näitlejatööd, kuid nõrgaks jääb just sisu. Isegi lõpupuänt on ette arvatav, mistõttu on kogu film üsna turvaline vaatamine ja sobib ka õrnema närvikavaga inimesele, kes üldiselt õudseid õudukaid ei armasta. Nagu muuhulgas ka mina ise. Film on tänapäeva standardite järgi lühike (umbes poolteist tundi) ja seetõttu ei muutu ka lõpuks tüütavaks.

Kellele see film sobida võiks? Kuna hetkel valitseb kinosaale üks kuulus koomiksifilm, siis on muu valik üsna kesine, mistõttu võib „Imelapsele“ võimaluse anda. Aasta lemmikfilmide sekka see ilmselt kellelgi ei jõua, kuid filmi ajal magama ka ei jää. Ja see on juba päris suur pluss. Aga pealkirjas seisva küsimuse juurde - ei, see film pole nii õudne ja ausalt öeldes ei suuda kohe esimese vaatamise pealt isegi välja mõelda, kuskohas need testpubliku liikmed nii hüsteeriliselt karjuma võisid hakata.