Šveitsi LSD ja MDMA riiklikult rahastatud uurimisprojektis osalenud psühhoterapeut: neid aineid narkootikumideks nimetada on vale! (6)

Televeeb

Samal ajal, kui Nõukogude liit lagunes ja Eesti maitses esimesi vabadusevilju, käis Šveitsis riiklikult rahastatud salajane projekt, kus inimestele manustati narkootikume. Selle üks läbiviijatest oli Friederike Meckel-Fischer, kes mõisteti hiljem vangi, sest jätkas projekti omal käel.

Friederike Meckel-Fischer, on endine psühhoterapeut kes praktiseeris Šveitsis. 62aastaselt mõisteti süüdi narkootikumide käitlemises, kuna andis neid oma patsientidele. Kurioosne on see, et alguses tegi ta seda Šveitsi valitsuse heakskiidul.

“Mul oli võimalus õppida töötamist MDMA ja LSD-ga Šveitsis. Ühe lühikese perioodi jooksul said seitse psühhiaatrit rahastuse, et nendega töötada. Selle korraldas Šveitsi psühhiaatriaühing. Kuna teati nende ainete toimet, taotleti rahastust nende ainetega töötamiseks,” rääkis naine “Radarile”.

Šveitsi ametlik psühhotroopsete ainete testmise projekt kestis 1987. aastast 1993. aastani. Frederike kasutas ja uuris MDMA-d ja LSD-d. “Mul oli erirühm kliente, kes ei saanud abi tavaliselt teraapiast, aga see ravi toimis pefektselt. Peaaegu kõik patsiendid, teatud arvu seansside järel, jõudsid oma hädade põhjusteni,” kinnitas ta.

Frederike sõnul on nimetatud ainetega ravi lausa 50-60% tõhusam, kui tavaline teraapia. “Ja mis veel tähtsam, see toimib lühema aja vältel. Tavalise vestlusteraapiaga võid rääkida, kuni ajud suitsevad, aga sa ei jõua peidetud traumadeni. Lihtsalt ei jõua!”

Frederike arvates on vale, et LSD ja MDMA narkootikumidega ühte patta pannakse. “Kuivõrd tegemist on psühhoaktiivsete ainetega, visatakse need kõik ühte patta koos narkootikumidega. Kui kuuled sõna “narkootikum” tuleb pähe mõiste “sõltuvusttekitav”. Need ained ei tekita sõltuvust, aga need pannakse samasse patta. Kõiki sõltuvusttekitavad aineid nimetatakse narkootikumideks, mis on samuti vale. Ja need on keelatud, sest on keelatud,” tõdes ta.

Valitsuse eksperimentaalprojekt lõppes 1993. aastal, aga Frederike nägi oma patsiendite pealt, et LSD ja MDMA toimivad, nii jätkas ta ainete kasutamist oma psühhoteraapia seanssidel järgnevatel aastatel, seda valitsuse teadmata. 2009. aastal kaebas aga patsient tema peale ja politsei vahistas naise.

“Mulle määrati 16 kuud vanglakaristus, kaheaastase katseajaga. LSD-ga tegelemise eest, MDMA eest karistust ei määratud. Aga sain vabaks, sest ma polnud kellelegi kahju tekitanud,” rääkis ta. Frederike sõnul leiti õnneks tema kodust vaid neli doosi LSD-d, kuid sellest piisas karistamiseks.

62aastaselt vanglasse sattumine oli naise jaoks mõistagi suur šokk. “Olin nii endast väljas, et ei suutnud mõeldagi. Olin täiesti vapustatud. Abikaasa, et taastun 10 aastat, ma ei suutnud midagi mõelda. Ei mäletanud oma laste ega lastelaste sünniaega. Kulus paar päeva, et hakata taas aru saama, kes ma olen. Siis muutusin väga rahulikuks. Väga pikaks ajaks jätsin kõik oma emotsioonid kõrvale. See oli ränk traumaatiline šokk.”

Frederike kaotas küll terapeudilitsentsi, aga usku nendesse ainetesse. Tänaseks 72aastane vanaproua on kirjutanud raamatu, kuidas psühhotroopsete ainetega muserdunud inimesi ravida. See sai bestselleriks ja naine käib ülikoolides loenguid pidamas.

Frederike sõnul MDMA võtmisel kõrvalmõjusid ei ole. “Kui võtad seda neli korda aastas, normaalse doosiga turvalises kohas, siis ei teki mingeid kõrvalnähtusid ega toksilisi nähtusid. MDMA on ohutu aine, kui seda õigesti kasutada, mitte nädalast nädalasse. Kas arvate, et USA föderaalne ravimiamet kiidaks aine heaks juba kolmandas kontrollfaasis, kui sellel oleks kõrvalnähud, millest alati räägitakse? USA sõjaveteranid, keda on väga palju, ka Euroopas on piisavalt palju traumadega inimesi, nad moodustavad selliseid nii-öelda eneseabirühmi. Nagu anonüümsed alkohoolikud. Moodustavad ise rühmi ja kasutavad MDMA-d, sest nad teavad, et see töötab. Aga loomulikult ei tohi ma seda propageerida,” tõdes ta.

Naise sõnul ei jää inimesed sõltuvusse MDMA-st ja LSD-st endist, vaid sellest imeheast tundest, mida nad tekitavad. “Aga kui seda liiga tihti tarvitada, siis head tunnet ei teki,” nentis ta.

Kui tihti kasutab Frederike ise aga psühhotroopseid aineid? “Kuna olen juba 70-aastane, siis MDMA kasutamise järel tunnen end veidi kurnatuna. Seega võib-olla kord aastas. Aga olen vahele jäänud ja enam sellega ei tegele, aga vähemalt saan sellest rääkida. Ja sõnumit levitada. Ja veenda inimesi, et nad hakkaks teisiti mõtlema,” vastas ta.

“Muide, praegu tegutseb Šveitsis rühm arste, psühhiaatreid, kellele on taas antud luba nende ainetega töötada raviks väga raskete vaimsete traumadega inimestele. Seda nimetatakse kaastundehoolduseks. Patsient läheb arsti juurde ja räägib oma haigusloost. Seejärel esitab arst kindlustusele avalduse MDMA või LSD kasutamiseks. Ma ei ole päris kindel, aga neid arste on kolm või viis.”