Foto: MARIANNE LOORENTS
27. aprill 2019, 00:04
Kuidas näitleja tahtis kolleegid maatööle kupatada
Ühel ilusal aprillilõpupäeval 1940. aastal kirjutas näitleja ja lavastaja Eduard Türk mureliku kirja Näitekunsti Sihtkapitali Valitsusele ja saatis koopia ka Eesti Näitlejate Liidule. „Et pakkuda näitlejate närvesöövale teatritööle produktiivset vaheldust ning kõvendada sidemeid põllumajanduse alal töötavate rahvakihtidega teen ettepaneku näitlejate suviste töörühmade organiseerimiseks. On ette näha, et tänavu põllutöö alal tekib puudus töökätest. Oleks ülekohus, kui sellises olukorras terved ja töövõimelised inimesed pleegiks suvituskohtades,“ kirjutas Türk vihjates sellele, et pole ju enam loota poolakate töökätele. Neid oli varem sadade kaupa Eesti taludesse appi toodud.
Eesti Näitlejate Liit lükkas ettepaneku tagasi.
„Peamiseks tagasilükkamise põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et suurem osa madalapalgalisest eesti näitlejaskonnast elab niikuinii suveti maal omaste ja sugulaste juures ning on seotud talumajapidamistega. See osa, kes suvitab linnades või kuurortides, on niivõrd võhikud põllutöödes, et nendest töörühmade moodustamist ei saa lugeda otstarbekohaseks,“ seisis Türgile antud vastuses.
Kiri oli teemaks kohvikuvestlusteski. Leiti, et kunstnikest võiks suveks moodustada kalameeste artelli või panna nad katuseid värvima.
Kommentaarid (0)