Kapten Lembit Uustulnd: „Kui keegi küsiks minu käest, milline peaks üks õige kapten välja nägema, tõuseb mu silme ette Ülo Kollo kuju.“

Kui legendaarsele kaptenile Ülo Kollole öeldi, et ta võiks hakata memuaare kirjutama, teatanud too otsekoheselt: „Ei mina nende ajakirjanikega küll jamama hakka!“ Kui talle välja käidi kapten Lembit Uustulndi nimi, kostnud kapten Kollo: „Jah, seda võiks proovida, Uustulnd ise ka kapteni moodi mees ja mereasjades viltu ei pane!“

Täna, kui kapten Kollo viimsele teele saadetakse, jääb üksnes õnne tänada, et ta pika veenmise peale memuaaride kirjutamisega soostus. Uustulndi kirjutatud raamat „Kapten Kollo mereelu-elumeri“ oli nii haarav teos, et enam seda raamatukaplustes saada ei olegi. Miks aga kapten Kollo ajakirjanikest kui tulest eemale hoidis? „Ülo ei tahtnud ajakirjanikega iial vestelda,“ teab ka Uustulnd. „Kunagi oli tal kogemus reisilaeval Georg Ots, kus tema rääkis ühte aga ajalehte jõudis see maakeelde panduna ning selline mereasjadest möödarääkimine oli talle sügavalt vastumeelt.“

Mees, kellest võib šnitti võtta

„Minu eeliseks memuaaride kirjapanijana oli ka see, et olen nagu Kollogi pärit Saaremaalt, kus elan tänase päevani. Küllap oli Ülol oma kandi mehele piinlik ei öelda.“ Tõsi, ühekandimeeste raamat kubiseb saare keele muhedast kõlast. „Paratamatult nii minul kui Ülol on see asi, et kui trehvan teist saarlast, siis ilma, et ma kontrolliksin, tuleb meil see saare keelepruuk piraki juurde kohe,“ naerab Uustulnd. „Ka Ülo võis kontoris rääkida nagu harilik ristiinimene, aga kui me omavahel kokku trehvasime, oli saare keelepruuk plaksti kohal.“