PaendaFoto: Patrick Muennich
Üritused
27. aprill 2019, 09:00

ÕL INTERVJUU | Austria eurolaulja Paenda: sain oma artistinime tänu sellele, et inimesed kutsusid mind pandaks

Austriat esindab sel aastal Eurovisionil lauljatar Paenda, kodanikunimega Gabriela Horn. 30aastane lauljatar esitab võistlusel loo „Limits“. Naine hakkas kuueaastaselt kooris laulma ja 14aastaselt tegi juba kaasa mitmes popp-rokkbändis.

20aastaselt alustas ta õpinguid Viini muusikainstituudis, mille ta 2013. aastal kiitusega lõpetas. Praegu komponeerib ja kirjutab ta kõik oma lood ise. Austria rahvusringhääling ORF valis ta tänavu oma riiki Eurovisionil esindama. Paenda astub üles 16. mail teises poolfinaalis ja esineb üheksandana.

 

Paenda vastas Eurovisioni teemalistele küsimustele.

Kas tunned ka pinget, kuna Austrial läks eelmisel aastal väga hästi (Caeras Sampson tõi mullu Austriale kolmanda koha – toim.)?

Ma olen pigem nende üle õnnelik, et nad on nii head kohad saanud, mitte ei tunne pinget, et ma pean sama hea tulemuse tegema. Olen nende üle õnnelik ja naudin nende muusikat.

Kas tunned, et pead end Eurovisioni jaoks kuidagi muutma?

Kui ma olen mina ise, olengi parim versioon endast. Seetõttu alustasingi ma ka Paendaga – ma tahtsin teha muusikat, mis on 100% mina. Tunnen end oma loomingus ja oma nahas iseendana, seega ei ole muutumine minu jaoks valik. Olen kindel, et ka publik tunneb, kui keegi on võlts. Parim viis inimeste südamete võitmiseks ongi olla sina ise ja see on minu eesmärk, muidu ei tunneks ma end mugavalt.

Kas su elu on kuidagi muutunud ka pärast seda, kui sind Eurovisionile valiti?

Ma töötasin juba enne väga kõvasti ja arvasin, et sellest rohkem ei ole võimalik töötada, kuid eksisin. Palju on vaja teha promotööd, osaleda pidudel (see mulle väga meeldib, ärge saage valesti aru). Samuti ilmub mul 26. aprillil uus album ja see teeb mind õnnelikuks. Palju tööd on vaja teha, seega püüan tervislikult elada, sporti teha ja jälgida, mida ma söön.

Mis tunne on Eurovisionil osaleda?

Mul on suur au Austriat esindada. Austrias on paljuu suurepäraseid artiste ja seetõttu on mul veel suurem au, et just mind välja valiti.

Kas oled ka teisi artiste kuulanud? Kes su lemmik on?

Olen kõiki kuulanud ja kõik on omal viisil erilised ja suurepärased. Ma ei jõua ära oodata, et kõiki neid inimesi ka tundma õppida. mulle väga meeldis Kreeka laul – Kaderina Duska hääl on imeline ja laul on väga hea. Ka Hollandi laul on super – see on täpselt selline muusika, mida ma vabal ajal kuulan.

Milline saab olema sinu lavaesitus?

Ilmselgelt ma ei hüppa laval ringi, kuna mu laul on väga vaikne. Lavasõu saab olema väga rahulik, nii palju ma saan öelda. Päris kõik ei ole veel paigas, seega on see üllatus.

Tänavune hüüdlause on „Julgus unistada“. Mis on sinu suurim unistus?

Mu suurim unistus on lisaks muusika loomisele ka selles edukas olla. Olgem ausad – selleks, et ellu jääda on vaja raha. Kõige olulisem selle juures on aga minu jaoks see, et ma jääksin alati iseendaks ja teeksin seda, mis tundub minu jaoks õige.

Mida loodad Eurovisionil saavutada?

Ma tahan näidata kõigile naistele ja tüdrukutele, et ka nemad võivad saada produtsentideks. Naisprodutsendi elu on teinekord raske. Meid ei ole palju, suurem osa kolleege on mehed ja peame tihti kokku puutuma seksismiga. Lihtsalt seepärast, et meid on nii väge. Ma loodan, et suudan naistele näidata, et ka naised saavad õppida, kuidas helisid analüüsida, kuidas teha inseneritööd ja saada heaks produtsendiks. Loodan, et suudan naistele näidata, et nad võivad olla enesekindlad ja oma oskustesse uskuda. Kui tahad produtsendiks saada, siis lase ainult käia!

Mida Eurovision sinu jaoks tähendab?

Muusika toob inimesed kokku ja loob lõhestatud maailmas ühtsuse.

Mis on olulisem – võitmine või osalemine?

See on võistlus, seega on asi alati natuke võidus. Ma püüan sellele mitte mõelda, sest tahan olla keskendunud sellele, mida ma teen – et saan hästi hakkama ja suudan hästi esineda. Tahan kogu seda teekonda ja kogemust nautida. See on väga suur võimalus.

Mis on sinu arvates olulisem – kas laul või sõu?

Kuna Eurovision on ikka lauluvõistlus, on ikkagi laul kõige olulisem, kuid minu enda jaoks on sõu sama tähtis, kui muusika – olgu see siis mu oma kontserdil või Eurovisionil. Lavaesitus on muusika visuaalne väljendus ja see annab edasi paljusid laulu emotsioone.

Mis on sinu jaoks võistluse kontekstis edu?

Kui lahkud lavalt ja oled oma esitusega rahul ja tead, et andsid endast kõik. Minu jaoks on oluline, et etteastega oleks rahul ka kõik inimesed, kes sellega seotud on ja et ma suudan seda hetke ise nautida.

Mis on su suurim hirm enne Eurovisioni ja mida ootad enim?

See pole küll päris hirm, aga haigeks jäämine või jala murdmine oleks halb. Siiski ma eriti seda ei karda. Ootan väga, et saaksin tutvuda kõigi artistidega ja näha Tel Avivi. Olen kuulnud, et see on imeline linn.

Eurovisioni puhul on alati räägitud sellest, mis keeles peaks võistlejad laulma. Mis sa arvad – kas kõik lood peaksid olema inglise keeles või peaksid osalejad hoopis laulma oma emakeeles?

Ma tean, et kunagi ammu pidid kõik osalejad laulma oma emakeeles, kuid mul on hea meel, et seda reeglit enam ei ole. Mulle väga meeldib laule inglise keeles kirjutada. Tunnen end inglise keeles lauldes mugavamalt kui saksa keeles. Minu meelest on hea, et artistid saavad ise otsustada, mis keeles nad laulavad, isegi kui see on väljamõeldud keel.

Kumb on hullem – kas laval kukkumine või laulusõnade unustamine?

Ma arvan, et mõlemad on halvad variandid. Ma tean, mis tunne on laval sõnu unustada. Kui sa sõnad korra ära unustad, unustad ka ülejäänud laulu. Samas arvan ma, et laval kukkumine on ka väga halb ja seda on palju paremini märgata, kui sõnade unustamist. Kukkumise osas ei saa sa midagi teha ka, aga sõnade puhul saad midagi kokku puterdada. Seetõttu arvan ma, et kukkumine on hullem.

Iseloomusta oma lugu nelja sõnaga.

Tõeline, emotsioonid, kasvamine, ausus.

Kuidas võiks „Limits” Eurovisionil midagi muuta?

Suur osa laulust on justkui avaldus: ühiskond ootab, et oleksid alati õnnelik ja naeraksid, kuid mõnikord ei ole sul selleks lihtsalt tuju. Eurovision on nagu pidu. Ma ei olnud alguses kindel, kas mu laul on võistluse jaoks õige valik. Ma küll väga armastan oma lugu ja esitaksin seda igal maailma laval. Praegu ei läheks ma võistlusele ühegi teise lauluga, sest tagasiside, mida ma olen saanud, tõestab, et minu avaldus on õige. Olen loonud palju lugusid, mis on jõulised ja mille järgi saab tantsida, kuid miks ei peaks ma kirjutama üht aeglast ja kurba lugu ainuüksi seepärast, et see on mu teistest lauludest erinev? Kõik arvasid, et ma lähen lavale lauluga, mis on nagu kõik minu teised lood – jõuline ja tantsuline – ja siis tuli „Limits“ välja. Miks sa peaksid olema alati rõõmus, isegi kui sa ei tunne end nii ja miks ei peaks olema okei, kui sul vahepeal pole hea olla?

Kuidas sinu  lugu sündis?

See oli väga intuitiivne protsess. Ma ei kirjutanud seda lugu nii, nagu tavaliselt – ma ei istunud laulukirjutamise plaaniga maha. Mul oli emotsioon ja miski, mis mul oli vaja endast välja saada. Seetõttu ma kirjutasingi loo. Pidin nende emotsioonidega tegelema, need endast välja saama, seega muutsin need muusikaks ja laulsin valjusti välja. Kõik lihtsalt jooksis kokku ja laul sündis ühe hingetõmbega: muusika, sõnad, produktsioon. Kõik sündis koos ja laul sündis vast paari tunniga.

Millest see räägib?

Sinu oma piiridest ja enesearmastused – armasta end piisavalt, et austada oma isiklikke piire ja tea, kui kaugele need lähevad. Austa oma tundeid. On täiesti normaalne näidata välja nõrkust, isegi kui ühiskonnale ei meeldi nõrkus või nõrgad inimesed. On normaalne, kui sa pole kogu aeg õnnelik ja seda ka välja öelda, kuigi inimesed tahavad sulle selgeks teha, et sinu kurbuse põhjus pole üldse nii suur kui sa arvad. Pole normaalne öelda kellelegi, kuidas ta ennast tundma peaks või öelda, et nii pole õige tunda. Pead lihtsalt tundma oma piire ja ütlema: „Ma ei tunne end praegu hästi ja see on okei.“

Kust tuli sinu artistinimi Paenda?

See lugu pole üldse eriline. Ma otsisin tükk aega artistinime ja ei leidnud seda. Siis panin tähele, et inimesed kutsuvad mind pandaks, nagu see loom, sest mul on silmade ümber tumedad ringid. Siis hakkasin ma end Pandaks kutsuma, kuid nii pole võimalik mind muusikuna internetist üles leida ja nii tulin ma nime Paenda peale.