Elu

Carmen Pritson-Tamme: liiga palju on selliseid naisi, kes käivad trennis vaid seetõttu, et lubada endale õhtul mõni koogitükk (10)

Anu Saagim, 23. aprill 2019, 16:43
Carmen Pritson-Tamme Foto: MARIANNE LOORENTS
Endine telesaatejuht ja täna koolitaja ametit pidav Carmen Pritson-Tamme on elus trenni teinud väga palju. Kui tal last veel polnud, jooksis ta igal hommikul 6-7 kilomeetrit.

Carmen on olnud jooksja ja ka aeroobikatreener. Siis oli ühine nimetaja aeroobika, polnud eraldi shaping’ut, body-pump’i ja muid selliseid asju. Carmeni treeningud jäid pooleli mõned aastad tagasi, sest tal oli seljatrauma. Ühel hetkel ta lihtsalt tundis, et selg ei lase enam joosta. Valud on olnud juba aastaid, kuid neid jääb järjest vähemaks.

Samal teemal

Carmen, kui sinu keha andis märku, et vajab tegelemist, siis kui suur eneseületamine oli sinu jaoks jõusaali minek? Tekitab hirmu, et kui ma nüüd end liigutan, siis äkki tuleb veel rohkem valu?

Jah, see on hirmu ületamine. Minu praegune missioon on hetkel perioodis, kus ma olen vastu võtnud otsuse: selleks, et minu selg läheks tugevamaks, pean hakkama tegema lihastreeningut. Olen jõudnud teadmiseni, et kui lasen kehal nõrgaks minna, siis ta ei suuda enam mu selga hoida. Kui trenni läksin, rääkisin kohe oma hirmudest.

Enamik inimesi, kellel on seljaprobleemid, kardab minna spordisaali. Ma tahan endale tõestada, et see on asjatu hirm. Ma pean sellest üle saama ja saama kontrolli oma hirmu üle, siis jõuab ka keha järgi. Näiteks üks Reval-Spordi tipptreeneritest oli enne pea terve elu seljavaludes, kuid vabanes sellest just tänu trennile.

Mis sorti trenniga on siis seljavalu võimalik ravida?

Oleme koos treeneriga märganud, et vesiaeroobika on mulle hea. Samuti risttreeningprogrammid, kus ma teen masina peal risttreeningut ja siis ka kergemat shaping’ut, pilatest. Ma ei saa mõningaid harjutusi kaasa teha ja teen siis kergemalt. Pilates tugevdab siselihaseid.

Hiljuti tõmbasin ka ühe väga hea joogaäpi. Arvasin, et see on mulle hea, sest olin ju kundalini joogas harjunud juba käima. Paraku nii see polnud. Ühel hommikul, pärast eelmise päeva mõnulemist soojas saunas proovisin teha rõdul selgatoetavat joogat. Väga hea oli. Kui olin lõpetanud, siis püsti ma sealt enam ei saanud. Selg ei lasknud.

Ma ei julgenud enam püsti tõusta, sest tundsin ära selle valu. Kui oled enda sees midagi murdnud, siis sa ei julge sealt edasi minna, sest kardad, et see murdub uuesti. Ma tulin sealt lõpuks rahulikult püsti ja olin terve selle päeva sisuliselt pikali. Sain aru, et mulle ei sobi jooga, mulle ei sobi süvalihaste nii intensiivne venitamine. Ma ei tohi venitada lihaseid, mis vajavad minul tugevdamist, sest muidu läheb veel nõrgemaks. Pean selga muutma tihkemaks ja tugevamaks, võib-olla siis on võimalik kunagi seda ka venitada.

Spordiarstid võib-olla vaidleks vastu, aga mulle tundub, et igasugune venitus haigele seljale pole okei. Näiteks pilates ei tundunud mulle nii intensiivse venitusena. See oli kuidagi turvalisem. Kehahoidmine oli asendites, mis ei koormanud otseselt minu alaselga. Ja kui olidki mõned asendid, mis nõudsid rohkem painutust, siis ma leidsin sobiva alternatiivi. Otsustasime, et teemegi  pilatest, aga jõusaali ma hetkel veel ei lähe.

Carmen Pritson-Tamme treeningsaalis

Jah. Näiteks tegin koormustesti ja läksin rattale. Kuna treener ütles mulle juba ette, et pean hakkama koormust tõstma ja hakkab raskem ja siis saime aru, millisel pulsisagedusel ma tööle hakkan, siis juba sinna istudes oli mul hirm. Mul käib pidev võitlus seljavaluhirmuga.

Treener Maiki oli mul kõrval ja ütles, et see on täiesti okei. Kui on kõrval inimene, kes õpetab sind uuesti kõndima, siis sa julged. Sa tead, et ta on sul kõrval ja sul on turvatunne. Kui ma oleks üksi, siis ma ei läheks üldse rattale.

Terves kehas terve vaim või hoopis tervel vaimul terve keha?

Tervel vaimul terve keha, sest kõik algab ikkagi peast. „Terves kehas terve vaim“ minu jaoks ei tööta. Mul peab olema peas terve vaim, et ma üldse sinna trenni jõuaks, üldse need tossud jalga paneks ja minema hakkaks. Siis tekib sünergia. Tugev vaimuvalmidus annab võimaluse luua tervem ja valmis keha. Siis tekib sünergia vaimu ja keha vahel.

Kui lähed trenni vastumeelselt ja pigem kohustusest treeneri või abikaasa ees, siis lähed lihtsalt õhtul koju ja sööd topeltkoguse magusat. Olen näinud palju selliseid naisi, kes käivadki trennis vaid seetõttu, et lubada endale õhtul mõni koogitükk. See on justkui vabandus juba ette. Selline mõttelaad ei taga tulemust, mida otsid.

Praegu räägitakse palju meditatsioonidest, joogast, hingamisteraapiatest ja nii edasi. Kui ainult mediteerida ja jooksmas mitte käia, siis millega see võib lõppeda?

Kui mediteerid, siis otsid enda seest vastuseid ehk üritad areneda vaimutasandil. Jooga on eneserahu või tasakaalu leidmise üks võimsaid vahendeid.

Mis saab aga siis, kui langed emotsionaalselt ja kukud?

No siis kukudki olukorda, kus on vaja tegutseda. Muidugi on võimalus rahuliku hingamisega end taas tasaalu tuua.

Aga kui inimesel puudub see meisterlikus?

Seda ütleb ka hiljuti lamades surumises Eesti absoluutseks meistriks tulnud 50-aastane Kaido Leesmann, jõutõsteliidu president. Ta on intervjuudes korduvalt rõhutanud, et see, mille sportlane treeningsaalis saab, isegi kui ta ei tee seda tipptasemel, on distsipliin, järjepidevus, kord ja ajast kinnipidamine. See kõik on elus päriselt vajalik.

Miks sa ikkagi selle suht raske otsuse tegid?

Just seetõttu, et saavutada lõplik kontroll oma elu üle. Ma ei taha kulgeda, vaid ma tahan juhtida. Tahan ise kontrollida enda elu ja võimekust kasvada selles elus. Selleks on mul vaja olla kindel oma kehas. See annab mulle enesekindluse olla oma otsustes tugevam. Jooga annab meelevaikuse, aga kõva trenn enesekindluse minna edasi.

Carmen Pritson-Tamme treeningsaalis

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee