Inimesed

Teise lapse ilmale toonud Liina Randpere: rase naine ei pea diivanikaunistuseks muutuma (19)

Jaanika Vilipo, 23. aprill 2019, 16:53
Liina RandpereFoto: Erakogu
"Ma ei ole selline tohutult emalikult õitsev tüüp, kes juba raseduse ajal tunnetaks sidet lapsega ja oleks iga poori kaudu emadusest õhkav. Minul on vaja last reaalselt kätte ja sülle saada, et see side ja reaalsus kohale jõuaks. Nüüd juba tunnen, et see on olemas," räägib saatejuht ja treener Liina Randpere, kes 16. aprillil tõi ilmale poisslapse. 

Beebiootus möödus Liina sõnul kergelt. "Vaadates ja kuulates teisi inimesi, siis mulle tundub, et beebiootus ei ole minu jaoks midagi mainimisväärt," ütleb ta. "Loomulikult on mingid ebameeldivused või tüütud nüansid juures: näiteks kui sul on raseduse lõpus kõht nii suur, et sokke on raske jalga panna," naerab ta. "Aga minu jaoks on rasedused olnud pigem kerged. Oma elustiili ei ole ma raseduse tõttu kunagi väga palju muutnud." 

Samal teemal

Seda ilmestab detail, et viimased treeningud andis aktiivne naine kuus päeva enne poja sündi. "See, et sul kõht ees on, ei tähenda seda, et pead mitteaktiivne olema, palju sööma ja kuidagi ennast veel rasedamaks võimendama," leiab Liina. "Osadedel loomulikult on terviseprobleemid, siis on teine asi. Aga väga paljud poevad raseduse taha, vabandades end sellega välja."

Liina käest on teinekord küsitud, kuidas ta jõuab olla nii energiline ja aktiivne? "Minu jaoks on diivanil istumine veel õudsem. Mõnikord on raske ja ebamugav ja ei ole mõningaid asju kerge teha. Aga see on ikkagi kümme korda parem kui mittemidagi tegemine," lausub ta ning on selles osas kindlasti heaks eeskujuks ka teistele beebiootel naistele. 

"Ei ole nii, et kui rasedaks jääd, peab hakkama diivanit kaunistama ja palju jäätist ja kurki sööma."

Taastumiseks vajab aega

Kui rasedana oli Liina viimase hetkeni aktiivne ja tegus, siis sünnitusest taastumiseks kulub aega ning oma senistest tööteemadest peab olema mõnda aega eemal. "Kasvõi puhtalt selle fakti pealt, et mul on õmbluseid tehtud. Esiteks peab oma keha kuulama. Pean ikkagi ootama ära selle hetke, et kui mul on need füüsilised haavad ära paranenud," räägib Liina.

Suveks püüab ta aga treeneri ametiga jätkata. "Sõltub sellest, kuidas värske ilmakodanik ennast üleval hakkab pidama."

Teise lapse ilmale toonud saanud naine lausub, et idee jääda pooleteist aastaks koju, et tule tema puhul kõne allagi. "Mul on superhead töökohad. Nii nagu ka esimese lapse puhul, sain esimesed tööd teha juba siis, kui Mathias oli kolmenädalane," räägib ta. "Kodust korraks ära käimine, kui seda võimaldab isa või lapsehoidja, mõjuvad emale ainult hästi."

Liina peab end ka selliseks inimeseks, kes naljalt oma lubadustest ei tagane. "Isegi, kui ma alguses mõtlen, et on kerge kodus vedeleda. Kui olen aga kellelegi lubanud, et hakkan trenni tegema, on see selline tore "ora tagumikus"" lausub ta naerder. "Selles mõttes on see tore motivaator enda liigutamises." Lisaks trennide andmisele, on Liinal juba planeeritud ka paari suveürituse juhtimised. 

Mõlemad lapsed on Liinal sündinud loomulikul viisil. Sünnitused on olnud sarnased selles mõttes, et on olnud kiired. "Esimesest sündimise ilmutamise märgist kuni lapse kättesaamiseni kulus neli tundi."

Liina, kes vahetas linnaelu maaelu vastu ja elab koos perega 50 kilomeetri kaugusel pealinnast, Padisel, meenutab, et sünnitustegevuse alguses ei osanud ta mõelda, mida teha. "Kuna mul alguses midagi enesetundes ei muutunud, veed tulid südaööl ära. Mõtlesin, mida ma nüüd siis teen? Kas lähen kohe haiglasse või?" Kuna und enam ei tulnud, otsustati haiglasse minna. Liina mõlemad lapsed on sündinud Ida-Tallinna keskhaiglas. "Panime rahulikult asjad kokku, rapsimiseks polnud mingit põhjust. Ei olnud midagi märkimisväärset toimunud lisaks sellele, et veed tulid ära." Haiglasse jõudes jäi Liinal veel aega jalutamiseks. "Kõndisin ise sünnitustuppa." 

"Natuke vähem kui poolteist tundi oli selline suhteliselt hea kiirendusega sünnitus. Vähem kui neli tundi kulus nende asjade peale kokku."

Pojale ei ole nime veel välja valitud. "Oleme sõelnud neid nimesid. Ebasobivad on sõela vahelt läbi kukkunud. Paar sobivat on jäänud."

Pere vanem poeg, märtsis kolmeseks saanud Mathias käib kohalikus lasteaias ja Liina peab seda väga oluliseks. "Lapsele, kes elab keset metsa ja põldu, kelle ümber ei ole hordide viisi väikeseid lapsi, on sotsiaalne pool ja vaheldusrikkus päevale garanteeritud, kui ta lasteaias käib."

Liina sõnul oli ka lasteaiakohta maal lihtsam saada kui linnas. "Kui lapsel tuli lasteaeda minemise aeg ja kuna kolimine oli meil siis juba päevakorras, siis ma ei hakanud lasteaia juhatajate juures käima ja neid seebitama ja moosima, kas oleks võimalik lasteaiakohta saada."

Olgugi et Liina pani vanema poja juba ühe kuu vanusena lasteaeaiakoha järjekorda, tuli talle viiest lasteaiast vastus, et laps kohta ei saanud. "Padisel saime kohe lasteaiakoha," võrdles ta.

Liinat hoiatati pealinna lasteajaprobleemi eest juba siis, kui esimene laps alles sündis. Naine on ka kuulnud, et kui ei käi mõne lasteaia juhatajaga isiklikult sõprust soojendamas, on suhteliselt vähe lootust kuhugi kohta saada. "Seda näitas ka minu kogemus - kui ikka viiest lasteaiast tuleb pärast pooleteiseaastast ooteaega kiri, et kahjuks ei mahtunud, siis on ikka väga imelik."

19 KOMMENTAARI

h
Hmmm 25. aprill 2019, 00:12
Samamoodi siis keegi peaks tegema talle inspiratsiooniks artikli, kuidas pärast rasedust ei pea ootama ja laisklema ja haavaparandusi ootama (kui enda...
(loe edasi)
a
Aili . 24. aprill 2019, 10:30
Kas on vaja siia kirjutada kes pole Sulle ealeski sümpatiseerinud ? Ega Sa ise ka sümpaatne ei ole ju ?
Loe kõiki (19)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee