JÄRJEKINDEL: „Sa ei saavuta mingit edu, kui lööd käega. Sulle öeldakse palju „ei“, aga seda ei tohi südamesse võtta,“ annab Alexandra Elizabeth nõu tüdrukutele, kes unistavad modelliametist.Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
23. aprill 2019, 00:01

HOMMIKUSÖÖK STAARIGA

Alexandra Elizabeth Ljadov: mul on megapalju personality’t! (15)

„Lõpuks saavutad sina edu, mitte need kiusajad. Tuleb ära kannatada ja lõpuks teeb see sind tugevamaks,“ annab modell Alexandra Elizabeth Ljadov nõu, kuidas koolikiusamisega toime tulla. Kogetud kiusamise kiuste on New Yorgis elaval Alexandral käsil edukas karjäär – ta kuulub maailma 50 parima modelli hulka ja on vallutanud ka moepiibli Vogue esikaane. Lisaks hakkas ta hiljuti esinejanime Majorlilkween all räppima, ikka südamelähedastel teemadel – girl power ja naise eneseväärikus.

Vaata videot!

Alexandra läks modellina maailma vallutama juba 16aastaselt. Viie aasta jooksul on 21aastane Alexandra võtnud osa lugematutest moesõudest ja olnud nii kampaania- kui ka kaanenägu mitmele kõrgeprofiililisele moebrändile ja -ajakirjadele, nagu näiteks Saint Laurent, Agent Provocateur ja Elle. 

„Mind kiusati koolis, sest riietusin teistmoodi, ma maalisin oma näole vikerkaari ning olin haaratud roosast ja oranžist. Inimesed kutsusid mind barbiks, aga mitte heas mõttes,“ tunnistab modell. 

„Nad panid mind häbenema asju, mis mulle meeldisid ja üks hetk ma kaalusin oma stiili muutmist, et teiste sekka sobida. Aga kui ma hakkasin tegelema modellindusega, avastasin, et maailmas on veel palju inimesi, kes on minusarnased. Nii et jah, ma olen eriline ja enda üle uhke!“ räägib ta. 

Suurema osa ajast New Yorgis elav Alexandra räägib inglise-eesti segakeelt, kuna ta suhtleb enamasti inglise keeles. Jätsime tema kõnepruugi intervjuus muutmata.

Sa oled 21, aga oled juba nagu terve elu ära elanud. Sa alustasid noorelt modellina, sa oled muusikat ka juba päris pikalt teinud – sa oled kõik saavutanud.

Muusikas pole ma midagi saavutanud, ma alles alustan. Hakkasin rohkem laule tegema eelmise aasta oktoobris. Modellinduses ka I have more things I wanna do (tahan veel palju saavutada – ingl k).

Modelliamet lõppeb mingil hetkel ära. 21 on juba päris täiskasvanulik iga. 24aastaselt tuleb vist hakata otsi kokku tõmbama?

See sõltub sellest, kuidas sa suudad oma asjad kokku viia. Tänapäeva modellinduses on nii, et kui sa teed mitut asja korraga, siis need käivad käsikäes ja aitavad sul üles ronida. Sa pead looma brändi, mis läheb inimestele peale. Näiteks Kate Moss ja Naomi Campbell on modelli mõistes vanad, aga nad on ikkagi ikoonilised.

Kas modellidel ei tiksu see kuklas, et karjäär saab üsna kiiresti läbi, kõik on saavutatud, aga mis edasi saab?

Mul pole seda olnud, aga võib-olla kellelgi teisel. Ma teen lihtsalt oma tööd ja tegelen kõrvale meeldivate asjadega. Ma tahan kõike teha võimalikult hästi, mis kindlasti aitab kaasa.

Kui sa teed videoid ja muusikat, siis sa tahad algusest lõpuni asjas sees olla?

I’m a control freak! (Olen kontrollifriik!)

Kas sa rahastad ise seda projekti?

Muusikavideoid olen ise rahastanud, aga kui ajakirjad on involved (kaasatud), siis saab neilt budget’it. Kui keegi tellib mul video, siis nad annavad ise budget’i (hüvitavad).

Sa oled teeninud modellindusega ilmselt päris raha, nüüd ka muusikaga. Kuhu sa paned selle kõik?

Ma ei ütle, et olen palju raha teeninud. Inimesed ei tea, et ajakirjade pildistamise eest ei maksta midagi. Ma olin Elle’i ja Harper’s Bazaari kaanel – selle eest ei maksta midagi. Isegi mitte supermodellidele. See on sulle reklaam. Sulle makstakse ainult kampaaniate ja moesõude eest.

Vanasti olid supermodellid...

Tänapäeval on Instagrami modellid.

Sa oled ka seal aktiivne?

Ma olen Instagramis aktiivne. See on tänapäeval oluline. Casting director’id ja kliendid kõik vaatavad. Mõnikord on valida kahe modelli vahel, siis nad võtavad nende Instagramid lahti, sest seal nad saavad reaalse pildi, milline keegi on. Seda vaadatakse ka, kui palju sul jälgijaid on.

Kui palju sul on?

Üle 30 000. See pole insane (hullumeelne), aga getting there! (Olen teel sinna!)

Esinesid Eestis esimest korda lauljana hiljutisel muusikaettevõtluse galal.

Ma esinesin umbes neli päeva enne Sveta baaris, nii et väike proov oli seal ja siis esinesin Eesti muusikaettevõtluse auhindadel.

Kuidas sul läks?

Mulle öeldi, et minu esinemine oli ainuke, mille ajal inimesed vetsu ei läinud, vaid jäid saali vaatama, kuigi oli paus. Mulle tundus, et inimestele meeldis. Algul olid kahtlevad, aga pärast olid nad väga into it (neile meeldis).

Miks sa just räpi oled valinud?

Selles on kõige rohkem personality’t ja mul on megapalju personality’t (iseloomu). Hakkasin Nicki Minaj’d kuulama, kui ma olin umbes kümme. Õppisin väiksena neid laule pähe. Olen sellega üles kasvanud, sest see oligi kind of minu era (minu aeg), kus räpp hakkas mainstream’iks (tavaliseks) minema. Tänu sellele oli see põhiline muusikastiil, mida ma kuulasin, see mõjutas mind kõige rohkem ja oli huvitav. Ma räägin oma muusikaga alati mingit lugu.

Alexandra Elizabeth räpib esinejanime Majorlilkween all – teemadeks girl power ja naise eneseväärikus. Foto: Erki Pärnaku

Kõik su lauluvideod on natuke tumedad ja sünged. See tundub vastuoluline, sest sa oled modellimaailmas, kus on jee, me oleme kõik nii ilusad ja rõõmsad.

See sõltubki mu tujust. Kõik videod ei ole tumedad. Ma olen teinud ka ekspressionistlikke valgel taustal videoid. Mõni video ongi rohkem on the dark side (tumedam) ja teine colorful ja fun (värvikas ja lõbus).

Miks sa tulid Eestisse muusikat tegema?

Siin pole sellist räppi, nagu mina teen, ja siin on hea saada kogemusi. Ma tahan mais lasta New Yorgis välja kaks singlit. Saame siin õpitut rakendada New Yorgis.

Eesti on nagu proovilava, katsetad meie peal?

Ma ei katseta, aga see on hea koguda chore fanbase (fännibaas) ja siis minna edasi. Euroopas on üldse vähe naisräppareid.

Räpil on teistsugused reeglid, räägitakse lollusi, ropendatakse. Kas sa solvad kedagi oma lugudes?

Ma lollusi ei räägi. Solvan ainult neid, kes on mind solvanud, saan isiklikust elust inspiratsiooni. Üldiselt on mu räpi mõte girl power ja et naistel peab olema eneseväärikus.

Sa kogesid kooliajal kiusamist, sest sa olid teistsugune. Sa võiksid öelda noortele, kuidas sellest üle olla.

See ongi raske, sest sa pead olema väga enesekindel ja hea enesetajuga, et sa tead oma südames, et see teeb sind õnnelikuks, mis sa teed. Who cares, what everyone else thinks? (Keda huvitab, mida teised arvavad?)

No aga kui pärast kooli nutab inimene patja ja ütleb emale, et ta ei taha enam kooli minna?

Ma ütleks, et in the end, they are succesful ones, not the bullies. (Lõpuks on nemad edukad, mitte kiusajad). Tuleb ära kannatada ja lõpuks teeb see sind tugevamaks. Paljud ütlesid mulle ka, et kuna sina kandsid sellist asja, siis julgesin mina ka selliste riietega kooli tulla. See on megatore. Tänapäeval on olukord paremaks ka läinud, inimesed aktsepteerivad rohkem. Info liigub kiiremini meedias ja sotsiaalmeedias. Rihanna kannab hulle asju, Nicki Minaj, Cardi B – kõik teevad seda, nii et see pole midagi erilist enam. Minu jaoks oli lifechanging (elumuutev), kui käisin Lady Gaga kontserdil. Kui sa panid ennast ägedalt riidesse, siis sind võidi valida monsterpit’i, mis oli selline ala lava keskel. Ma olin vist 12, tegime sõbrannaga endale kostüümid ja meid valiti sinna keskele. Ma olin: oh, my god, she’s being herself, I love this! (Ma armastan seda, et ta on tema ise!) Ja siis ma olin, et keda huvitab, mida teised arvavad.

Nii et, noored poisid ja tüdrukud, julgege olla teie ise.

Kui te pole teie ise, siis see teeb lõpuks õnnetumaks. Kooliaeg on raske, sest lapsed on vahel õelad üksteise vastu, midagi pole teha. Mind see nii hullusti ei mõjutanud, sest ma olin selle juures enesekindel ja naersin vastu ka.

Sul sõpru ikka oli?

Mul oli sõpru, kes olid nagu minu crew (kamp), ka nats weird (imelikud).

Sinu puhul on tore, et sa oled maailma näinud ja elad New Yorgis, aga sa pole unustanud väikest Eestit. Kui sult küsitakse, kust sa pärit oled, vastad sa uhkusega, et oled eestlane?

Kui mu käest küsitakse where are you from (kust sa pärit oled), vastan ma: I live in New York, but I’m from Estonia (Ma elan New Yorgis, aga olen pärit Eestist).

Sa võiksid ju ükskõik kus elada. Miks New York? Euroopa ei meeldi sulle?

Mulle meeldib Euroopa, aga New York on kõige minulikum. See läheb minu stiili personality’ga kokku. Seal on kõige rohkem mulle sarnaseid inimesi.

On sul lihtne elada seal?

Ma ütleks küll, no complaints (ei saa kurta).

Põhiraha teenid sa modellindusega ja muusikat teed siis kõrvalt?

Ma pole muusikat veel välja lasknud, nii et selle pealt pole ma veel midagi teeninud.

Nii et modellindus andis sulle korraliku stardipaugu?

Kui sulle on võimalus antud, tuleb seda maksimaalselt ära kasutada. Muusika, mood ja videod on omavahel väga seotud. Mõnest modellist saavad stilistid ja whatever (mida iganes). Kogu meediamaastik on moega seotud.

Sa käid alati väga stiilselt riides. Kas sa moedisaineri karjäärile pole mõelnud?

Too many things (liiga palju asju) ei saa ka korraga teha. Vaatame, kuidas muusikaga läheb, võib-olla saab hakata merch’i droppima (enda kaupa müüki paiskama). Ma endale olen teinud dressikaid ja T-särke ja teksajakke.

Anna noortele tüdrukutele nõu, kuidas teiste modellide hulgas silma torgata.

Sul peab kindlasti olema tugev iseloom ja järjekindlust, sa pead julgema rääkida klientide, casting director’itega ja agentuuridega, sest suhtlemine on võti. Sa pead ennast ise meeldejäävaks tegema ja kui sa oled avatud ning näitad oma personality’t, siis sa jääd inimestele paremini meelde. Muidugi ka enesekindel kõnd, harjutage kõndimist – vaadake näiteks videoid moesõudest. Samuti öeldakse modellimaailmas sulle hästi palju „ei“, sa ei tohi seda südamesse võtta. Sa pead ise endasse uskuma, sest kui sa seda ei tee, siis ei usu sinusse keegi.

Kuidas sa jalad alla said modellimaailmas?

Ma olin MJ Modelsi agentuuris, mille omanik on Margit Jõgger. Ta saatis mind ja Harletit (Kuusik – toim) Londonisse, kus me tegime terve suve casting’uid. Lõpuks jäime silma casting director’ile Ashley Brokawile, kes saatis meid ühele sõule New Yorki ja sealt mu karjäär algas. Algul aga käisime kaks kuud casting’utel ja polnud midagi, aga siis me jäime sellele ühele inimesele silma ja that was it (nii ta läks).

Kas kiusatust käega lüüa polnud, kui kellelegi silma ei jäänud?

Sa ei saavuta mingit edu, kui lööd käega.

Mingeid salanippe pole? Aga kui mõni kuulus fotograaf kutsub erasessioonile? Meil on siin ju #metoo.

That sounds terrible! (Kõlab jubedalt!) Sa pead oma kaardid õigesti mängima – et asi ei läheks liiga kaugele ega oleks ebaprofessionaalne. Kui keegi hakkab sinuga vulgaarseid nalju tegema, siis viska nalja vastu, aga anna neile teada, et sa tead, mida nad üritavad sinuga kavalalt teha. Ja anna ka seda teada, et that’s not gonna happen (seda ei juhtu).

Fotograaf võib ju solvuda.

Kui sa oled kaval ja sarkastiline vastu, siis on neil pigem vau! See pole plõksimine, vaid sa annad teada, et I’m strong independent woman in control of my body (olen tugev ja iseseisev naine, kes otsustab ise oma keha üle).

Tänapäeval on tavaline, et modell peab kandma läbipaistvat bodi, kus rinnad on põhimõtteliselt paljad. Kust siin piir läheb?

See sõltub disainerist ja kui tähtis on shoot ja kas on professional environment (professionaalne õhkkond). Kui kuskil nurgatagusel pildistamisel öeldakse, et võta top ära, siis no way (mitte mingil juhul). Kui on aga Vogue'i pildistamine ja agentuuriga räägitud ning maitsekalt tehtud, et midagi ebasobilikku ei paista, it’s fine (sobib).

Kas sul on midagi hullu ka töö käigus juhtunud?

Hullu ei ole, aga vahel avastad tööl, et sust tahetakse midagi muud, kui agentuuriga kokku lepiti. Ja mõni meik ja soeng on valus. Üks nipp on, et kui sul on hästi kõrge hobusesaba, võta valuvaigisti sisse enne, kui nad seda tegema hakkavad, siis see ei hakka nii valutama. Beauty is pain (ilu nõuab ohvreid).