Jaan Tootsen: Vello põles väga heleda leegiga

„Aasata oli 2015. kui me olime koos Vatikanis Püha Peetruse väljakul. Mäletan, et Vello kõndis seal sedavõrd kiiresti, et mul oli raske koos kaameraga temaga ühte sammu pidada. Naersime, et ta jookseb nagu noor põder ning mul oli tõemeeli selle rahvamassi sees raske tema sabas püsida,“ mäletab Jaan ühte episoodi ajast, kui ta Vello Salost filmi tegi.

„Väga heleda leegiga intensiivne põlemine – see on see, mis Vellost ennekõike meelde jääb ning seda põlemist sai filmi tehes kogeda nii mõnedelgi hetkel. Seda ka võtteperioodi lõpuosas. Sest isegi siis, kui ta jäi vanemaks ja väetimaks, rõhutas ta ikka, et kuigi me kehalt jääme vanaks, võime vaimult ometi piiritult kasvada. Et vaimus on meie avanemisruum lõpmatu.“

Vello keha jäi väetimaks just võtteperioodi lõpupoole. „Aga mis oli kummaline: et see esimene ehmatus, kui ta jäi korraga vanaks, et see möödus ning ja temasse tuli tagasi mingi kummastav selgus, täpsus, tarkus ja väga rõõmus olek. Täna mõtlen, et isegi kahju, et ma seda filmi rohkem ei osanud püüda. Just seda leppimist vanaksaamise ja iseendaga elu lõpufaasis, millega koos jäi alles tema hea huumorimeel. Mõtteerksus: kohati ma tundsin, et ta rääkis isegi nagu tähendamissõnades. Need rosinad, mida ta poetas, olid väga mõnusad ja täpsed. Selles mõttes on ta lohutuseks ja lootuseks meile kõigile. Sest mis meid kõiki ühendab, on ju see, et me saame iga aastaga vanemaks. Aga et ka 90aastaselt on võimalik veel joosta nagu noor põder, rääkida jätkuvalt kuueteistkümnes keeles ning olla ikka veel krapsakas - see oli imetlusväärne. Isegi siis, kui sa oled rohkem oma toas, on sinusse jäänud kontsentreeritud elutarkus ja oma vaade maailma asjadele. See oli temas olemas väga viimase hetkeni,“ rõhutab Jaan.