MARILYN JURMANI BLOGI | Olen tohutult õnnelik nelja aastaaja üle Eestis (21)

Rumi sai ka viimaks nohust lahti ja oleme saanud nüüd juba pea iga päev mänguväljakutel käia. Minu arust on see huvitav, kuidas Eestis elades unustavad kõik suviti ära, et kunagi üldse oli talv ja talvel on selline tunne nagu suve polekski olnud.

See pani mind mõtlema, et olen tohutult õnnelik Eesti nelja selgelt eristatava aastaaja üle. Õnn on muidugi tulnud ka vanusega, kuna sügisest ei saanud ma koolis käies üldse aru. Sügis tähendas alati ju kooli algust ning vähemalt põhikooli ja keskkooli ajal ei olnud see midagi, mida ma oleksin oodanud. Vanemana, kui sügis ei seostunud enam niiväga vabaduse kaotuse ja koolipinki aheldatuse tundega, hakkasin märkama värve ja seda, kuidas pärast vihma on õhk puhtam. Hakkasin hindama seda mõnusat viimast sooja enne talve saabumist.

Vastupidiselt teistele lastele pole mulle talv kunagi eriti meeldinud. Ei lumega ega lumeta. Eriti imelikuks teeb selle asjaolu, et mul on talvel sünnipäev. Ei suutnud mind meelitada sünnipäev, jõulukingitused ega ka talvine vaheaeg, talv mulle ikka meeldima ei hakanud. Mulle ei meeldinud külm juba väiksena.

Sel aastal aga kõndisin ühel päeval lumesajus tööle ja tundsin südame põhjas õnne ja armastust, et mul on selline imeline võimalus näha lund. Ma polnud kunagi mõelnud sellele, kui paljud inimesed ei ole oma elus lund näinudki. Tundub, et sel aastal toimus minu ja talve vahel leppimine.

Kevad ja suvi on alati olnud mu lemmikud. Ilmselgelt, kuna on soe ja veel rohkem, kuna on valge. Noorena armastasin eriliselt kevadet just sellepärast, et see tähistas lisaks looduse taastärkamisele ka kooli lõppu. Mulle meeldis teha suurpuhastust ja visata ära kõik aastaga kogunenud asjad, mida mul järgmisel aastal enam vaja ei läinud. See mõjus mulle alati väga rahustava ja motiveerivana.

Nüüd mind see kooli asi enam nii väga ei mõjuta. Ma käin ju praegu ka koolis, aga praegu see meeldib mulle väga ega mõjuta minu arvamust aastaaegadest. Seega, jah, ilmselt on suvi nüüd mulle veel armsam kui kevad, kuna saab lõpuks kanda kleiti, ujuda ning üldse on inimesed kuidagi rõõmsamad.

Aga mida ma jutu alguses mõtlesin oli hoopis see, et olen hakanud hindama kõiki aastaaegasid – suvist soojust ja valgust, sügise värve ja selgust, talvist lund ja karguse lõhna, kevadist lootust, mälestusi ja päikest.