ÕL VIDEO JA FOTOD | Evelin Ilvese isa: „Kellesse küll Evelin on läinud? Miks on tast saanud selline seikleja?“ (114)

Soomes elav Lembit on Eesti eluga vägagi kursis. Vaatab iga päev Eesti televisiooni, mis Soomes on maksu all, ning loeb hoolega Eesti ajakirjandust. Teeb nädalas kolm korda kepikõndi ja kirjutab peagi ilmuvast raamatust iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõlab nagu Juri Oleša mälestusteraamat „Ei ühtki päeva reata“. Juunis saab Lembit 83aastaseks.

„Andestust selle segaduse pärast, aga naisekätt selles majas pole olnud juba enam kui kümme aastat,“ poetab Lembit, kui ta on meid juhatanud oma kahetoalise üürikorteri suurde elutuppa.

Oma boheemlaslikku elamist justkui natuke häbenedes põhjendab Lembit, et kavatseb lähiajal kolida tagasi Eestisse. „Selle aasta lõpuks ei ole minu lõhna ka siin enam,“ kinnitab ta. „Olen elanud Soomes 27 aastat ja viimased aastad üksinda, abikaasast lahus. Jaanipäeval saan 83, raskeks läheb reisida edasi-tagasi. Mul on Tartus kolmetoaline korter renoveeritud majas, lapsed ja lapselapsed elavad kõik Eestis. Ma ei taha surmani siia jääda.“

Evelin tunneb end siiani esileedina

Istumist on tõesti raske leida, sest ka suurem osa toolidest ja taburettidest on mattunud raamatute, kuid põhiliselt siiski lehevirnade alla.

Elutoa riiuleid kaunistavad aga Evelini fotodega ajakirjade esikaaned. Nii sellest ajast, kui Evelin oli veel esileedi, kui ka hilisemast ajast. Ilmselt jääme neid liiga pikalt silmitsema. Seda märkab otsekohe vanahärra terane pilk. „Kohtume harva,“ tõdeb ta, nukrusenoot hääles.

„Telefonitsi räägime tihedamini. Rohkem saan ma Eestis käies kokku oma noorema tütre Eilikesega, kes on Sakus hambaarst. Kui Eilike on jäänud pärast ülikooli lõpetamist oma ametile truuks, siis Evelini kohta seda kahjuks öelda ei saa. Hiljaaegu just mõtlesin, et kellesse küll Evelin on läinud. Mina olen olnud oma elukutsele truu, tema ema on tänini Saku gümnaasiumis meditsiiniõde, aga miks Evelinist on saanud selline seikleja? Ta on ju samuti lõpetanud Tartu ülikoolis arstieriala, kuid tohtrina ei ole töötanud päevagi. Küll on ta olnud koolituskonsultant, projektijuht, turundusdirektor. Üheksa aastat oli presidendiproua ja nüüd on siis eraettevõtja,“ laseb Lembit oma vanema tütre tee silme eest läbi.

„Nagu mu noorem tütar ütles, tunneb Evelin ennast tänini esileedina, kuigi ta seda enam pole. Ega ta teiste nõuandeid eriti kuulda võta. Sellepärast olen teadlikult hoidunud teda, nii isa kui ka lihtsalt elukogenud inimesena, õpetamast.“

Lembit peab eelnenud tiraadi peale pikema pausi, et siis jätkata: „Kui ma nüüd kuulsin, et ta kandideerib roheliste esinumbrina Euroopa Parlamenti, ei saanud ma jätta talle helistamata. Küsisin otse, et miks sa valisid seltskonna, millel pole erilist toetust. Mille peale ta vastas, et see vastab tema maailmavaatele ja ega ta pole sellele eriti mõelnudki, kas ta saab sinna või mitte. Et temale on tähtsad tervisliku toitumise põhialused ja selle postulaadiga ta püüabki lüüa ehk valijaid enda poole meelitada.“

Lembit teeb taas pikema pausi, et pidada maha justkui välk-sisemonoloog. „Millele ta ikkagi loodab?“ küsib ta pigem iseendalt kui kahelt kuulajalt. „Meil pole see jutuks tulnud, aga nagu ta nooremale õele Eilikele olevat öelnud, loodab ta eelkõige Eesti rahva toetusele ning et eriti populaarne olevat ta endiselt naiste hulgas. Tõsi ta on, et ka mina olen aeg-ajalt väljas käies Evelini isana tundnud, millist poolehoidu on mulle osutatud. On öeldud, et Evelin on ikka õige asja peal väljas. Küsisin ta käest, et kas ta on ka miskit agitatsioonitööd teinud, mispeale ta vastas, et ega eriti ole küll.“

Evelini ja Siimu entusiasm sai otsa

Nüüd, kui sõbrad on üksteise järel Lembitu kõrvalt pudenenud, tundub, et rääkimise, ka südant puistamise vajadus on tal suurem, kui tema muidu optimistlikust olekust oskaks välja lugeda. Järgmisena võtab ta pihtide vahele Siim Rikkeri, kelle lahkuminekust Eveliniga ta meid juba ukselävel teavitas. „Käisin neil korra Tallinnas külas. See on ainus kord, kui ma Siimu olen näinud. Mulle jättis ta hea mulje.

Küsisin tol korral mõlemalt neile otse silma vaadates, et kuidas selle kooseluga ikka on, kuna Evelin oli mulle juba varem kinnitanud, et nad ei abiellu kunagi, sest Siim on temast 15 aastat noorem. „Ma ei suuda kõike kaasa teha, mis vaja,“ ütles Evelin. Samas Siim kinnitas mulle tollel kohtumisel, et nad on koos niikaua, kuni neil jagub entusiasmi midagi ühes ette võtta. Paistab, et see entusiasm sai otsa,“ on Lembitu versioon või üks versioonidest, miks viimaste aastate üks kõmulisemaid suhtelugusid kui õhust tühjaks visisev õhupall sedavõrd äkilise lõpu sai.

„Rohkem ei oska ma selle armuloo kohta midagi öelda, sest Evelin pole mulle sel teemal helistanud ja ma ise pole ka tahtnud temaga ühendust võtta,“ pihib Lembit.

Rehmab siis käega ja jääb mõttesse. „Kellesse Evelin küll läinud on?“ küsib ta väga vaikselt. Ei tea juba mitmendat korda. Ju see on vanal mehel hinge peal. Ent siis ajab ta ennast korraga sirgu ja teatab hoopis teisel toonil: „Aitab küll Evelinist, see on tema enda elu.“

Sügisel ostab üheotsapileti Eestisse

Lembit ei lase külalisi enne minema, kui köögis on reispassiks joodud üks kohv. Magusa koogi ja mõru kohvi kõrval võtab Lembitu jutt ootamatult minoorsed noodid.

„Olen elanud siin 27 aastat, aga mu sisetunne ütleb, et ega mind päris omaks pole võetud.“ See on ka üks põhjustest, miks Lembit, kes kord kuus üle lahe kodus käib, lubab sügisel osta vaid üheotsapileti.

„Esimestel aastatel naisega siia kolides oli asi päris hull. Mäletan ühte seika metroorongis. Ajasime eesti keeles juttu ja meie vastas istus üks vanem soomlanna. Kuulas meid rääkimas, kui korraga käratas soome keeles: „Kurat, tulite siia meie maksumaksja raha sööma, mis te veate ennast siia.“ Selle peale ma kostsin, et proua, kas te teate, me oleme ju sugulasrahvas. „Mis kuradi sugulased, te olete väiksed venelased,“ tulistas ta sealtpoolt vastu. Mul ei jäänud muud öelda kui et oh, teid kadedaid hingesid. Mille peale ta vait jäi. Naaber lausa vihkas meid, toppis paar korda võtmeaugu liimi täis, et me sisse ei saaks. Kui ma kolmandal korral ta teolt tabasin ja lubasin politseisse minna, kolis ta nädala pärast minema. Selline suhtumine oli eestlastesse, kui siia kolisime.

Aga see oli algusaastatel. Nüüd on asi paranenud. Kui ma kas või siinsamas koduümbruses Kontulas ringi liigun, siis vaenulikku suhtumist pole ma kogenud, ent ometi jään kohalikele eestlaseks, mitte ei saa omaks. Kuigi oleme sugulasrahvas.“

Mõiste „sugulasrahvas“ toob Lembitule korraga meelde hiljuti ÜRO avaldatud õnneraporti, millest selgub, et Soome on maailma kõige õnnelikum maa ning et Eesti on selles edetabelis 55. kohal. „Ühes Eesti televisiooni saates uuriti Soome suursaatkonna pressinõunikult, et kuidas haigutab kahe vennasrahva vahel õnnevalemis sedavõrd suur kuristik. Ja teate, mida pressinõunik vastas – ja millega ma olen täiesti päri. Ta vastas, et on elanud Eestis kümme aastat ja talle tundub, et Eestis on hoopis õnnelikumad elanikud, kui on soomlased. „Te suhtlete omavahel, saate kokku, naerate, laulate ja tantsite tänaval. Meie, soomlased, oleme aga endassetõmbunud, me ei salli eriti siia sissesõitnuid, me ei tunne ennast õnnelikena.“

Too kena naisterahvas arvas, et õnnelikkuse kriteeriumid raportis johtuvad sellest, kuidas riik suhtub oma kodanikesse. Soomes on suured toetused. Siin on ju nii, et kui sul on neli või viis last, aga oled töötu ja saad töötu abiraha, pole sul mõtetki väikse palga peale minna.“

Ei võetud Soomes kunagi päris omaks

Lembit võtab ampsu magusat kooki, rüüpab kohvi peale ja jääb mõttesse. „Nüüd saan naabritega hästi läbi, tüli ja pahandust pole olnud, aga samas pole mul ka soomlastest sõpru. Isegi siis, kui ma siin veel ametis olin. Sain inimestega hästi läbi, suhtlesime normaalselt, aga nii kui kell tööpäeva lõpus kukkus, olid kõik kõrvalt kadunud. Keegi ei olnud huvitatud sinuga suhtlemisest pärast tööpäeva, keegi külla ei kutsunud.

Südamesopist tulevat sooja suhtumist pole ma nende siin elatud 27 aasta jooksul tundnud. Kõige suuremad sõbrad siin on mul olnud ikkagi eestlased, aga suurem osa nendest on läinud kas tagasi koju või manalateele. Nii et mis mulgi üle jääb, kui asjad kokku pakkida ja kodulinna Tartusse tagasi kolida.“

Tartus garaažis seisab Lembitul enam kui 30 aasta vanune Žiguli 21011. Lembit unistab iga päev, kuidas ta sellega mööda Tartut ringi paarutab ning autos Elmari raadiot kuulab.

27 aastat Soomes

Lembit pani Soomes esimest korda jalad maha 1992. aasta 20. jaanuaril. Ühe käe otsas kaks kohvrit, teise käe vangus ingerisoomlannast abikaasa. „Ta oli minu teine naine ja Soome tulemise otsene põhjus. Tollane Soome president Mauno Koivisto kutsus 1991. aastal kõiki ingerisoomlasi tollasest Nõukogude Liidust tagasi. Nii saigi Soome meie uueks kodumaaks. Kuigi olin just aasta-kaks varem kaitsnud doktorikraadi ja mul oli Tartus loomakasvatuse instituudis hea töökoht. Aga naise sõna jäi peale.“

Paraku tegi elu omad korrektiivid. „Naisele Soomes elamine ei meeldinud. Talle öeldi otse näkku, et mis soomlane sa Venemaal sündinuna oled. Soome keelt oskad kuidagimoodi, ja kuna tal oli esimesest abielust kolm last ja viis lapselast, leidis ta, et on siin nagu vang, ei saa nendega suhelda ja nii ta Eestisse tagasi läkski. Pärast mida me ka ametlikult lahku läksime.“

Aeg, mil Lembit koos kaasaga Soome saabus, polnud majanduslikus mõttes kaugeltki roosiline. Soome igapäevaelu märksõnaks oli lama. Lembit leidis siiski tööd, olles mõne aasta Helsingi linnavalitsuse juures ja paar aastat koolipapa, kuni jäi pensionile.

Lembitu sõnul saab ta eluga edukalt hakkama. Laskumata Soome ja Eesti pensionisüsteemi peensustesse, ütleb Lembit, et kui kõik maksud maha arvata, sealhulgas kommunaalkulud, jääb talle kahest riigist saadavast pensionist kätte 700 eurot. „Iga kuu jääb midagi veel ülegi, mida karpi panna. Paar tuhat on mul alati padja all, sest ma olen nii vana ja kõike võib juhtuda.“

Lembit käis aastaid kohaliku kiriku supiköögis, kus jagatakse tasuta toitu. „Käisin seal vähemalt korra nädalas. Ent mitte sedavõrd toidu kui seltskonna pärast. Eestlaste pärast, kes olid minuvanused või natuke nooremad. Saime uudiseid vahetada ja kuna mul on doktorikraad, oskasin ma ehk nii mõnestki eakamast kaasmaalasest paremini jälgida poliitikat ja seadusandlust. Nii tuldi ikka küsima, et mis uudist, räägi meile. Nüüd aga jagatakse toitu iga päev ja pole enam selliseid järjekordi. Mis tähendab, et pole ka enam kellegagi rääkida ja ma pole oma jalga sinna enam ammu tõstnud.“

Ütles ei Soome kodakondsusele

„Käisime eelmisel aastal koos sõbraga siinses pensioniametis uurimas, et kui sõidame tagasi Eestisse, mis saab siis meie pensionidest,“ avab Lembit siinkohal natuke oma rahakotiraudu. „Öeldi, et kui jääme elama edasi Euroopa Liidu territooriumil, säilib meil nii tööpension kui ka niinimetatud rahvapension. Samas küsis ametnik üle leti, et te olete Soomes nii kaua elanud ja juba 80ndates mees, kas te ei tahaks Eestisse elama minekut siiski veel kaaluda, äkki võtaksite Soome kodakondsuse. Sest kui teil tekib vajadus hooldekodu järele, siis Eestis on see teema väga terav, ei jätku kohti, hooldekodukoht on väga kallis ja kui vanainimesel endal maksmiseks raha ei jagu, nõutakse seda laste või lastelaste käest. Meil sellist korda ei ole, moosis penisoniametnik,“ veab Lembit siinkohal huulile kavala muige. 

„Soome konstitutsioon tagab kõigile oma kodanikele koha hooldekodus ja kui sul endal koha eest tasumiseks raha ei jätku, ei küsita seda sugulastelt, vaid puudujäägi maksab kinni kohalik omavalitsus, kinnitas ametnik. Vastasin, et hea küll, me kaalume seda varianti. Mis aga selgus lähemal uurimisel? Mullu tuli siia üle 30 000 migrandi. Seetõttu on kodakondsuse taotlemine tohutult bürokraatlik.

Milles see seisneb? Üle 70aastastel ei ole ette nähtud küll keeleeksamit, aga see-eest on keeletest. Käisime ennast testile kirja panemas, kus selgus, et testijad ei otsusta tulemuste üle, vaid need saadetakse Jyväskylä ülikooli keelekeskusse, kus alles otsustatakse testija saatus. Ja veel mitte lõplikult. Viimase instantsina ütleb oma sõna immigratsiooniamet, kuhu tuleb anda sisse vastavad paberid ja maksta kautsjonit 440 eurot. Paberite läbivaatamine kestab seitse kuud kuni poolteist aastat ja kui elamisluba tagasi lükatakse, siis raha ka tagasi ei saa. Pärast arutasime sõbraga, et kas meil on seda Soome kodakondsust ikka nii hirmsasti vaja. Mind häiris just see, et selle taotlemisel pean ma veel poolteiseks aastaks Soome jääma. Siis olen ma juba 85aastane ja kas ma üldse elan nii vanaks? Nii me sellest kadalipust loobusimegi.“

Füüsis aitab vaimul teravana püsida

„Olen küllaltki heas vormis, võimlen igal hommikul,“ ei häbene Lembit ennast kiita. „Siin Kontulas on üks terviserada, kus ma teen nädalas paar-kolm korda kuuekilomeetrise ringi. Rajal on kaks harjutuspaika. Esimene on kolmandal kilomeetril, kus palkidest on eri raskusega tõstekangid ja lavatsid, millel lamades saad tööd kõhulihastele ja ka lõuga tõmmata. Viis-kuus korda tuleb ära.“ See on peagi 83aastase doktorandist vanahärra kohta kahtlemata saavutus. „Edasi kõndides on veel üks harjutuspaik. Nii et suvisel ajal enne kõndima minekut ma tavaliselt kaalun ennast ja tagasi tulles kaalule astudes näitab see, et olen kaotanud keskmiselt kilo-poolteist. Ja füüsis aitab vaimul teravana püsida,“ tuletab ta teema lõpetuseks meelde vana tarkusetera.

Ei ühtki päeva reata

Sõna „masendus“ puudub Lembitu leksikas ja igapäevaelus. „Sellist sõna ma ei tunne. Parasjagu kirjutan raamatuks ümber oma doktoritööd. Kaitsesin seda 1989. aastal Moskvas tollal väga aktuaalsel teemal nagu „Maaparanduse mõju Eesti mullale ja maastikele.“ Hando Runneli kirjastus Ilmamaa tahab seda nüüd välja anda. Hando soovitusel peaks pealkirjaks saama „Kliima, muld ja maaparandus“.

Selle teemaga ma olen juba aastaid tegelnud, raamat peaks olema juba ammu kaante vahel, aga asi on jäänud venima, sest tollased dissertatsioonid kirjutati vene keeles, mis tähendab eesti keelde ümberpanemist. Kuna aega on sedavõrd palju mööda läinud, siis peab tollaseid seisukohti tänapäevastega täiendama. Sellega ma iga päev tegelengi. Üks neljandik on jäänud, enne Tartusse tagasikolimist tahan käsikirja üle anda,“ on Lembit optimistlik ja enesekindel.