„Olete kuulnud, et Evelin on oma noorest muusikust lahus?“ uurib Evelin Ilvese isa Lembit Int veel enne, kui oleme fotograaf Teeduga jõudnud pakutud istet võtta. „Evelin ise pole mulle sellest midagi rääkinud, aga ta noorem õde Eilike helistas ja teatas sellest uudisest.“
Soomes elav Lembit on Eesti eluga vägagi kursis. Vaatab iga päev Eesti televisiooni, mis Soomes on maksu all, ning loeb hoolega Eesti ajakirjandust. Teeb nädalas kolm korda kepikõndi ja kirjutab peagi ilmuvast raamatust iga päev vähemalt ühe lehekülje. Kõlab nagu Juri Oleša mälestusteraamat „Ei ühtki päeva reata“. Juunis saab Lembit 83aastaseks.
„Andestust selle segaduse pärast, aga naisekätt selles majas pole olnud juba enam kui kümme aastat,“ poetab Lembit, kui ta on meid juhatanud oma kahetoalise üürikorteri suurde elutuppa.
Oma boheemlaslikku elamist justkui natuke häbenedes põhjendab Lembit, et kavatseb lähiajal kolida tagasi Eestisse. „Selle aasta lõpuks ei ole minu lõhna ka siin enam,“ kinnitab ta. „Olen elanud Soomes 27 aastat ja viimased aastad üksinda, abikaasast lahus. Jaanipäeval saan 83, raskeks läheb reisida edasi-tagasi. Mul on Tartus kolmetoaline korter renoveeritud majas, lapsed ja lapselapsed elavad kõik Eestis. Ma ei taha surmani siia jääda.“
Evelin tunneb end siiani esileedina
Istumist on tõesti raske leida, sest ka suurem osa toolidest ja taburettidest on mattunud raamatute, kuid põhiliselt siiski lehevirnade alla.
Elutoa riiuleid kaunistavad aga Evelini fotodega ajakirjade esikaaned. Nii sellest ajast, kui Evelin oli veel esileedi, kui ka hilisemast ajast. Ilmselt jääme neid liiga pikalt silmitsema. Seda märkab otsekohe vanahärra terane pilk. „Kohtume harva,“ tõdeb ta, nukrusenoot hääles.
Põnevat ja kasulikku
114 KOMMENTAARI