Juubelit tähistav Neeme Raud võitis läbipõlemise: pärast Aarne Rannamäe surma kartsin, et olen järgmine (28)

20ndates New Yorki kolinud Rauast sai esimene "Aktuaalse kaamera" väliskorrespondent, kes igal õhtul Ameerikast Eestisse uudiseid edastas. Mees tunnistab tagantjärele, et korrespondendina pidi sel ajal elama 24 tundi uudistetilguti otsas, mis hakkas lõpuks väsitama ja kulmineerus depressiooniga.

"Minu ülikoolikaaslased läksid tööle Ameerika kanalitesse, mina jäin Eesti kanalisse. Nende palgad tõusid hüppeliselt, samamoodi, nagu New Yorki elu kallidus. Minu palk jäi ikka samale tasmele. Ameerikas kui sa pürgid edasi tele-ekraanil, saad staariks, nagu minu suur iidol Anderson Cooper. Siis sinu palk ongi lõpuks kümme miljonit aastas. Sul ongi toimetajate armee, sa peadki ainult vastutama selle eest, et sa oled hea ajakirjanik. Aga mina püüdsin samal tasemel ajakirjandust teha üksinda. Mul ei olnud kümmet miljonit, toimetajaid. Eestis hakkasime tegema telesarju, tulin Tallinnasse, siis öeldi mulle, et ma pean nüüd ennast tõestama. Ma sain aru, et ma olen juba 40 pluss ja ma pean ikka ennast tõestama. Tekkiski segadus kes ma olen. See oli mu põhiprobleem," tõdes ta.

Mees sõnas, et ta oli küll Ameerika korrespondendina midagi saavutanud ja inimesed teadsid teda, aga kui ta Eestisse tuli, ütlesid korraga osad toimetajad, et nüüd tuleb temast alles kedagi tegema hakata. "Ma ei saanudki aru, et kas ma ise ei ole mitte midagi veel teinud või. Siis tuligi masendus," ütles ta. 

Mehe vaimsed häired hakkasid üha enam tema igapäevaelu segama. 

"Ma ei julgenud enam üle sildade käia, Moskvas metroosse minna, ma tilkusin külmast higist. Praegu ma ei kujuta seda asja ettegi enam, aga see kõik oli reaalselt olemas. Ma mäletan, kui ma püüdsin sõpradele New Yorgis seletada, et ärme lähe üle Brooklyni silla, seal pole nagunii teisel pool midagi vaadata. Ma ei tea, mis oleks pidanud juhtuma, kas sild oleks pidanud katki minema, mina alla hüppama, aga ma lihtsalt kartsin. Kuskilt tulid mingid foobiad. Kui praegu lugeda, mis see ärevushäire on, siis ma vastasin kõigile punktidele. Siis toimus salgamine, ega ma ei saanud töö juures näidata, et mul kõik see toimub. Mul tekkis kaamerahirm ka," rääkis ta.

Raud ise usub, et tema haigus tekkis tal seetõttu, et tema elukutse oli end ammendanud. "Minu jaoks ei olnud sellel asjal enam mõtet. Kuhu poole ma siis liigun? Ma kordan seda sama asja, seda uudistetsüklit, siis öeldakse mulle, et ma pean ennast jälle tõestama. Siis tekibki see tunne, et miks seda kõike vaja on, et võib-olla ongi elu läbi?"

"Kui ma sain Valdo Pandi preemia, lugesin, kuna tema ära suri, siis suri Aarne Rannamäe ära, ma lugesin tol õhtul seda AK-s ette. Tekkis see tunne, et kas ma olen järgmine, et see asi liigub sinnapoole," tunnistas ta.

Raua läbipõlemine toimus sadade tuhandete silmapaaride all, aga tegelikke põhjuseid ei teatud. Ringles sadu kuulujutte, kuni väidetavate sõltuvusprobleemideni välja. 

Raud kinnitas, et tema narkootikumidega kokku puutunud pole ning on väga uhke selle üle, et ta New Yorgis kunagi kokaiini ei teinud. Kuid alkoholiga oli ta mingil hetkel sõber küll.

"Alkohol jaa, oli. Aga mitte selle pärast, et oleks mõnus olla, vaid selleks, et magama jääda ja põgeneda. Kogu aeg oli vajadus põgeneda, unustada, et see ratas jääks seisma mingiks hetkeks," ütles ta. "Ma sain sellest välja sel hetkel, kui meenutasin, kuidas suitsetamisest loobuda, ma suitsetasin lõpuks kaks pakki päevas. Lihtsalt ühel hetkel otsustasin, et suits pole mu elus olemas, sama tegin alkoholiga."

Lisaks andis Raud saates kommentaari praegusele ajakirjanduse olukorrale. Raua arvates on see positiivne ja tervitatav, et ajakirjanikud ja ajakirjandus poliitikuid häirima on hakanud.

"See ajakirjandus, mida peeti vahepeal juba täiesti mingisuguseks meelelahutusväljaandeks, mis tootis ainult sensatsioonilist kollast vahtu. Tundus, et ajakirjandusel ei ole enam suunavat ja määravat rolli. Nüüd on korraga ajakirjandus ennast taas meelde tuletanud ja ajakirjanikuna on see väga tervitatav, et meie eriala on jälle tähtis, neljanda võimu meenutamine on taas päevakorda tõusnud. Kui ajakirjanikke kritiseeritakse, ju siis on astutud nendele valusatele kohtadele, mida on püütud varjata, mida see kollane ajakirjandus oleks pidanud alla neelama. Ju oleme märganud midagi, mis poliitikutele pole meeldinud," ütles ta.