Katedraal kui taevase kuningriigi maapealne kajastus (8)

Kõigi Euroopa telejaamade öiste ja hommikuste leegitsevate otseülekannete vahele mahtus korraks ülevalt tehtud foto suurest inimtühjast platsist Notre-Dame'i kiriku peasissekäigu ees. Vaid paar tuletõrjujat vedasid voolikuid. Nii tühjana ja endassetõmbununa pole ma Notre-Dame'i esist kunagi näinud. Alati tungleb seal tuhandeid turiste, kelle vahelt otsivad kärsitud pariislased kiirustades läbipääsu.

Tegelikult ei ole siin üldse tavalise pariislase paik. Pigem turistilõks, kus kõik kallim ja grammi võrra kehvem kui mujal linnas. Üleeile oli muidugi kõik teisiti, kui tuhanded, vahest isegi kümned tuhanded pariislased tõttasid oma linna uhkuse hävimist vaatama. Lauldi koraale, mõni nuttis omaette, mõni oli uskumatusest tumm. Kõnelemine ja arutlemine jäi järgmiseks päevaks.

Notre-Dame'i katedraal  Cité saare tipus on muidugi Pariisi keskpaik ja kui osata tähele panna, siis märkad peafassaadi ees sillutisse süvistatud vaskplaadikest. Kõigi Pariisist lähtuvate teede ajalooline nullpunkt. Kui katedraali 1163. aastal Cité saare kunagises pühas paigas ehitama hakati, siis seati sihiks, et kõik Pariisi toonased arvata 9000–10 000 elanikku mahuksid sinna jumalateenistust kuulama. Peaaegu 200 aastat kulus enne, kui keerukas hoone kõigi oma sadade, kui mitte tuhandete skulptuuride, maalide ja millega iganes valmis sai. Mina armastan kõige rohkem vaadelda salapäraseid gorgodest, deemonitest ja fantastilistest lindudest veesüliteid, mis on üleval karniisidel. Alati avastad midagi uut, kuigi olen aastate jooksul Pariisis pikki kuid veetnud.