HÕFFi juht Helmut Jänes: „Üks hea õudusfilm on alati parem kui imal romantika.“ (6)

Õudusfilmi žanr elab üle keerulisi aegu, vanadel tegijatel on mõtted otsas ja uusi üllatusi tuleb vähe peale. Samas kerkivad esile uued õudusfilme tootvad maad. Selle aasta HÕFFI üllatuseks on näiteks Mehhiko film „Tapa mind koletis“, kus kohtuvad David Lynchi „Sinine samet“ ja koletis 1980ndate hittfilmist „Kiskja“.

Ajame õudusfilmide eksperdi, järgmisel nädalal algava HÕFFi juhi Helmut Jänesega juttu Telliskivi loomelinnakus, kus asub ka festivali kontor. Veel kümmekond aastat tagasi oleks vanad tööstushooned kohtumispaigana mõjunud kui võtteplats mõne õudusfilmi tarvis. Nüüd on need aga… ajaveetmiskoht.

Petlik on ka ettekujutus mehest, kelle tööks on maailmast tuhandete õudukate hulgast leida eesti publikule sobivad õõvapärlid. Suurt kasvu, sõbraliku oleku ja avala naeratusega meest ei seostaks esmapilgul tööga, mis nõuab judinaid tekitavate filmide vaatamist.

Kui teid juhuslikult tänaval kohtaks, ei arvaks, et otsite maailmast kokku erilisi õudusfilme.

Et olen õudusfilmide fänn? Mõnikord arvad välimuse järgi, et inimene vaatab mingit tüüpi filme, aga see on petlik (naerab). Vahel on jälle sellise väga karvase inimese all peidus õrn vaatajanatuur.

Kuidas tekkis huvi filmide ja seejuures õudusfilmide vastu?

Akadeemilisemalt hakkasin filmidesse süvenema ülikooli lõpus 90ndate keskel. Õppisin eesti filoloogiat ja lisaerialana ajalugu, lõputööks valisin endalegi pisut üllatuslikult filmiajaloo. Miskipärast hakkasid huvitama tummfilmid aastatest 1920–1930. Hakkasin neid otsima, vaatama, lugesin palju kirjandust inglise ja vene keeles ning kuidagi see teema lummas. Just tummfilmiklassika, õudusfilmidest polnud veel haisugi, kuigi ka Lumiére'ide esimene film rongisõidust oli õudusfilm, inimesed kartsid, et rong sõidab saali.

Sealt edasi tekkis huvi vanade saksa tummfilmide vastu, mis olid juba õudsemad. Üks kuulsamaid on saksa ekspressionistliku kinokunsti suursavutus „Nosferatu“, mille loomisest on möödas sada aastat, aga ikka mõjub see üheltpoolt õõvastavana, teisalt jube naljakana. Mulle pakkuski õudusfilm huvi seepärast, et tekitas palju erinevaid emotsioone.

Puhtalt õudusfilmide juurde jõudsin PÖFFi juures töötades, kui 2006. aastal tehti ettepanek hakata Haapsalu õudusfilmide festivali korraldama. Alguses polnud ma sellest ideest vaimustunud ega tundnud ka erilist tõmmet õudusfilmide vastu. Aastatega on kiindumus veidramate õudusfilmide vastu kasvanud. Näen neid niivõrd palju, et oskan vahet teha heal ja halval õudusfilmil.

See on omamoodi huvitav kogemus, kui sul on lühikese aja jooksul vaja vaadata nii palju filme. Ühelt poolt kohutavalt kurnav, teisalt põnev väljakutse – leida kümnete keskpäraste filmide hulgas pärlid, mis pakuvad huvi nii endale kui ka loodetavasti publikule.

Milline on olnud viimase aja meeldejäävaim õudusfilm?

Kui võtta filmid, mis on ka suurema avalikkuse ette jõudnud, siis kindlasti ameerika lavastaja Jordan Peele’i hiljuti linastunud „Meie“ („Us“). Seda võib vaadata kui musta komöödiat ja teravat allegooriat Ameerika ühiskonna vastu, aga seal mängivad kaasa ka muud alamžanrid õudusfilmist sotsiaalkriitikani ja see teeb nähtava õuduse teiste kihtide all veel hirmsamaks.

Kohe seda ei hooma, vaid peame ridade vahelt lugema, ja see pole ka klassikaline õudusfilm nagu näiteks samuti hiljuti kinodesse jõudnud Stephen Kingi romaani adaptsioon „Lemmikloomasurnuaid“. Viimast on on kritiseeritud, kuna film on tehtud liialt üks-ühele klassikaliste õudusfilmide reegleid järgides. Ja sellega peab üldjoontes nõustuma. See film kahjuks ei üllata millegagi.

Tänapäeval ei piisa enam nende reeglite järgimisest. Filmisse peab panema ka sotsiaalseid sõnumeid ja samavõrra ka huumorit, sest oma hirmude üle tuleb naerda. Muidu jääd oma emotsioonidega jänni ja see pole hea. 

Kahjuks oleme jõudnud ajajärku, kus häid õudusfilme, mis laiema avalikkuse ette jõuavad, saab üles lugeda ühe või kahe käe sõrmedel. Ja kui vaatame ajas tagasi, et mis filmid näiteks 30 aastat tagasi kinno jõudsid, siis neist räägiti hoopis teisel toonil ja neid oodati rohkem. Õudusfilmid pidasid inimestega paremini dialoogi. Praeguse aja kohta on öeldud, et õudusfilmil pole enam midagi uut öelda – kõik on ära öeldud, keegi ei suuda midagi uut välja mõelda. Eks seal on ka terake tõtt, aga seda värskendavam oli vaadata filmi „Meie“. Eelmisel aastal jooksis kinodes ka üks minu lemmikfilme „Pärilik“ („Hereditary”), mis on küll Ameerika sõltumatu film, aga jõudis ka kinolevis laiema publikuni. 

See maailm, millega mina oma töös kokku puutun, on juba suuremas osas seotud suurstuudiote süsteemist sõltumatu kinoga, kus kehtivad ka teised reeglid. Neid festivalifilme ei julge levitajad kinolevisse teatud põhjustel võtta. Kuid alati ei tähenda Hollywoodi standardeid arvestades odavalt ja ilma staarideta tehtud film halba filmi ja seda ma tahangi neid HÕFFile valides tõestada.

Milline on siis hea ja milline halb õudusfilm?

See on hästi subjektiivne. Mis mõne jaoks hea, see teisele halb. Minu jaoks on halb õudusfilm näiteks „Saag“ oma loendamatute järgedega. Näeme vaid pesuehtsat piinamist, muud pole. Olgu, jätame filmi esimese osa kriitika alt välja, see oli hea, aga kõik edasine kujutas küll endas vaid tüütut vägivalla eksponeerimist, mis ei ole isegi õudne, vaid lihtsalt vastik.

Hea õudusfilmi juurde kuulub see, et ma ei saa kohe aru, miks see film mind hirmutab, aga ta on hirmus. Hea filmilavastaja oskus on peita filmi alateadvusele mõjuvaid sõnumeid, kihistusi. Mis pinna alla jääb, ei tohi kohe olla nähtav, vaid peab meid aeg-ajalt aeglaselt mõjutama.

Hea näide on 1970. aastatel tehtud film „Vaimude väljaajaja“ („The Exorcist”). Paljud pole märganud mõningaid elemente selles filmis. Teatud kohtades näidatakse hästi lühikest aega saatana kujutist seina peal. Kui sa seda ei tea, siis sa seda ei näe. Kui tead, siis võid seda märgata ja need asjad hakkavad alateadvuses mängima.

Mulle meenub „Blairi nõiajaht“, mis ka oli ehmatav ja kuidagi painajalik.

See film tõi filmiajalukku mitu uut nähtust. See oli üks kõige odavamalt tehtud film, mis teenis väga suuri kasumeid. Teine eripära oli, et varem pole tehtud filmi, kus leitakse mingid kadunud lindid ja nende vaatamisel tuuakse meieni lugu. Selle filmiga tekkis uus, niinimetatud leitud lintide žanr, mis praegu on maha käimas.

Kui vaadata seda filmi nüüd, siis pole efekt enam sama. Ta on oma aja film. Minu teismelisele tütrele ei avaldanud see enam mingit mõju. Tänapäeva noored elavad hoopis teises keskkonnas ja need nipid enam ei mõjuta. See film pole ka „Vaimude väljaajaja“ kategooriast, mis kuulub klassika alla.

Kui palju on õudusfilmide teemad ja tegelased aastatega muutunud?

Inimesi ei köida enam limaste olendite toomine ekraanile. Nad tulid külma sõja ajal, mis tekitas teatud võnkeid ka filminduses. Hakati tihedamini kosmose suunas vaatama ja kohe tulid ka filmid, kuidas võõrolendid ründavad maad. Toona oli sellega kerge inimesi ehmatada, hirmutada, tunti hirmu tundmatuse ees.

Hea näide hirmutavast tundmatusest on ka Steven Spielbergi „Lõuad“, mis hävitas allveeturismi. Akvalangistid ei julenud enam vette minna. Eks õudusfilmid sünnivad hirmude tagajärjel. Praegu on kõige suurem hirm, mis hakkab sündima poliitilisel maastikul, hirm maailmakorra muutumise ees. Inimesed on rahulolematud, pole nii õnnelikud kui varem, ja see annab palju materjali teha ka õudusfilme sel teemal.

Millised maad toodavad parimaid õudusfilme?

Üldiselt on õudusfilmide kvantiteet maailmas väga suur ja vaid üks kümnest või isegi üks sajast võib olla selline, mis suudab köita suurema rahvahulga tähelepanu.

Natukene kahju on inimestest, kes ainult kinos käies mõtlevad, et ongi näinud kõige paremaid filme. Tegelikult jääb kinorepertuaarist välja terve maailm märksa huvitavamaid filme, mida näitavad vaid festivalid.

Aga kui rääkida filmimaadest, siis päris huvitavad tuuled puhuvad Ladina-Ameerika kinos, eriti Brasiilias ja Mehhikos. Neil on suur oskus tuua filmi omamaine folkloor, kultuur ning keerata kõvasti vinti üle. See on täiesti uutmoodi horrorimaailm kui see, mida oleme harjunud nägema.

Euroopast tuleb huvitavaid filme vähem kui aastaid tagasi. Skandinaavia õuduskino on väga kvaliteetne, nad teevad stiilseid põnevuselementidega õudusfilme. Sel aastal on meil festivalikavas kaks Rootsi filmi, üks neist „Uskumatu”, mis on uskumatu nii sisu kui ka selle poolest, et rootslased said hakkama sellise filmiga – vaatad nagu suurt Ameerika filmi.

Samas on kurb, et Aasia õudusfilm pole enam see, mis ta oli aastaid tagasi. Jaapani õudusfilmide žanr (J-horror) on end ammendanud ja filmid kordavad üksteist. Praegu tulevad põnevamad filmid Aasiast hoopis Vietnami ja Kambodža tegijatelt.

Ka Venemaal on väike seltskond noori filmiloojaid, kes tegutsevad põranda all. Väga huvitavad tuuled puhuvad näiteks Jakuutias, kus on terve põlvkond tegijaid, kellelt ainult õudusfilme tulebki, ja neil on kodumaal suur menu. See on hea märk, et žanrifilme tehakse ka väiksemates riikides, mitte ainult USAs või Venemaal. Tähendab, žanr kui selline elab ja saab uute tegijate käest uue ning põnevama näo.

Ma saan aru, et praegu on õudusfilmi tegijatel loominguline kriis. Pole leitud uut hirmu?

Ju on siis vaja veel suuremat ühiskondlikku raputust, kui seni on olnud. Sest 1980ndate algus, mida loetakse õudusfilmide kuldajastuks, pakkus filmitegijatele inspiratsiooni. See aeg soodustas mängimist meie hirmudega, tekkis rida sarju nagu „Elm Streeti luupainaja“, kus unenäod pandi õuduse näol tööle ja meie suurimad lapseeas üleelatud luupainajad tulid reaalsesse ellu.

Või näiteks Stanley Kubricki „Hiilgus“, mis mõjutas eelkõige õudusfilmi edasist saatust. Sugestiivne, õõva tekitav muusika, unenäotaolised stseenid tekitasid vastikut õudustunnet, ja muidugi ka meisterlikud näitlejatööd. Ilma selle filmita oleks õudusfilm palju vaesem.

Sinna aega jääb ka üks parimaid sõjafilmi võtmes tehtud õudusfilme „Mine ja vaata“, mis oli meil aastaid tagasi ka HÕFFi programmis ekstreemõudusfilmina.

Mis meeldib publikule? Millist õudust tahetakse vaadata? Psühholoogilist?

Oleneb, kes on saalis. Noorem vaataja ei hinda psühholoogilist horror'it nii palju kui vanem ja kogenum. Nooremad vaatavad filme teistmoodi ja massfilmid ongi nendele suunatud. Ma ise ei satu väga tihti kinno, vaatan filme pressilinastustel. Aga kui olen käinud, siis näen, et saalis on suurem osa teismelist publikut. Naerdakse kohtades, kus ei tohiks. või lobisetakse terve filmi vältel. Tähelepanu on mujal. Teismelise publiku maitset tuleb tunda. Seepärast ongi vahel imelik, et filmid, mis tunduvad jaburad ja halvasti tehtud, on järsku kassahitid.

Pealegi ei talu kõik inimesed vägivalda ega saa aru, et vägivalla näitamine on halb siis, kui seda näidatakse vaid vägivalla pärast. Tarvis on näha, et vägivalla taga seisab suurem mõte või üldistus.

Mis on õudus teie jaoks?

Minu jaoks on päris elu vahel õudsem kui mingisugune fantaasiamaailm, kus peaksid õudused olema. Inimese elu ongi ühelt poolt rõõm ja helgemad asjad, teisalt hirm ja õudsemad asjad. Need kaks poolust käivad meiega kogu aeg kaasas ja üks ei saa ilma teiseta. Pole vaja midagi välja mõelda, et õudu tekitada. Vaata reaalsust ja õudus vaatab sulle vastu, inspiratsiooni on küllaga.

Miks siis minna õudust kinno vaatama, kui seda igapäevaelus niigi näeb?

Kino on see paik, kus elad hirmud välja kõige paremal moel, mugavalt istudes, ja saad poolteist tundi õudust nautida, et siis pärast sel minna lasta või seda analüüsida.

Mis filme te tööst vabal ajal vaatate?

Viimasel ajal tobedaid komöödiasarju nagu „Suure paugu teooria“ või siis sporti, kuni tuleb uni. Täispikkadeks filmideks jääb aega väheks.

VIIS ISIKLIKKU FILMISOOTIVUST TÄNAVUSELT HÕFFILT

„Friigid“ (USA, Kanada, 2018)

„Tapa mind, koletis“ (Mehhiko, Argentiina, Tšiili, Prantsusmaa, 2018)

„Uskumatu“ (Rootsi, 2018)

„Tuul“ (USA, 2018)

„Las kaamera käib – zombid!“ (Jaapan, 2017)

14. HÕFF, Baltimaade suurim õudus- ja fantaasiafilmide festival, leiab aset 25.–28. aprillini Haapsalus. Kavas on 30 pikka filmi 15 riigist, üle 20 lühifilmi ja arvukalt eriüritusi.

VIIS ÕUDUSSOOVITUST VAATAJALE, KES TAHAB END PROOVILE PANNA

„Cannibal Holocaust“ (Itaalia, 1980)

„Nekromantik“ (Saksamaa, 1987)

„Begotten“ (USA, 1990)

„Märtrid“ (Prantsusmaa, Kanada, 2008) – linastub ka HÕFFil

„Serbia film“ (Serbia, 2010)

VIIS ÕUDUSSOOVITUST NÕRGANÄRVILISEMALE KOMÖÖDIASÕBRALE

„Nosferatu“ (Saksamaa, 1922)

„Kurjad surnud“ („The Evil Dead“, USA, 1981)

„Ajusurm“ („Braindead“/„Dead Alive“, Uus-Meremaa, 1992)

„Shaun ja zombid“ („Shaun of the Dead“, Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, 2004)

„Kao ära“ („Get Out“, USA, 2017)

VIIS ÕUDUSSOOVITUST KLASSIKAFILMI SÕBRALE:

„Vaimude väljaajaja“ („The Excorcist“, USA, 1973)

„Vaata hirmus tagasi“ („Don’t Look Now“, Suurbritannia, Itaalia, 1973)

„Suspiria“ (Itaalia, 1977; väga hea on ka 2018. aasta uusversioon)

„Hiilgus“ („The Shining“, USA, Suurbritannia, 1980) 

„Võõrkeha“ („The Thing“, USA, 1982)