Inimesed

Organist Andres Uibo Notre-Dame'i orelist: Pariisis on ajaloolisemalt ka väärtuslikumaid oreleid, kuid need pole nii kuulsad (1)

Katharina Toomemets, 16. aprill 2019, 16:11
Andres UiboFoto: Alar Truu
„Pariisis on ajalooliselt kahtlemata palju väärtuslikumaid pille, aga oma kõlajõult ja –võimsuselt on Notre-Dame’i orel ikka täiesti pretsedenditu – see on täiesti ainulaadne, kuidas selle oreli heli ja kõlamassiiv seal ruumis inimest raputab,“ räägib organist Andres Uibo põlenud Jumalaema kiriku orelist.

Uibo ütleb, et Notre-Dame’i orelit on korduvalt ümber ehitatud ja paremaks tehtud. „See pole enam ammu originaalkujul, aga huvitav on see, et mängupult ja kõik, mis oreli juurde kuuluvad, on toodud sinna torni ja tehtud muuseum, kuhu vanad detailid on välja pandud. Praegune orel on osaliselt originaalpill,“ ütleb ta ja lisab, et Pariisist leiab palju väärtuslikumaid oreleid, kuid ükski neist pole selgelt nii kuulus, kui Notre-Dame’i oma.

Samal teemal

Kuuldavasti jäi orel tulekahjus puutumata. „Olin aastal 1982, kui Niguliste kirik põles, Niguliste organist. Algul teatati, et orel on hävinenud, ma jooksin ruttu Nigulistesse ja nägin, et orel on terve,“ meenutab Uibo, kuidas tema on kokku puutunud tulekahju üle elanud oreliga. „Kui suits ja vesi peale satuvad… mida tuli ei võta, selle võtab vesi,“ ütleb Uibo. „Oreliviled on tehtud tinast, mis ei kannata kuumust ja hakkab suhteliselt kiiresti sulama,“ teab mees, kuid tal puudub info, mis seisus Notre Dame’i orel praegu on. „Olen küll püüdnud oma Notre Dame’i sõpru kätte saada, aga orelimeister ei vasta ja ei taha palju helistada ka. Eks see löök on tohutu, väga raske lugu.“

Uibo sai kiriku põlengust teada eile telefonikõne vahendusel. „Mul tulid kohe silme ette kõik käigud ja kohad, kus ma olen käinud ja mida tundnud. Televiisorist oli see pilt ikka väga hull, ma arvasin, et sealt midagi järele ei jää. Tänu Jumalale, tuleb välja, et asjad on ikka säilinud.“

Andres Uibol on olnud au anda Notre Dame’i kirikus kaks soolokontserti. „Kindlasti on see orelimaailmas koht number üks, kus soovitakse kontserti anda, kui jätta kõrvale Lepzigi Tooma kirik, kuhu on maetud Bach. Organistide maailmas on Notre-Dame oma pikaaegsete traditsioonidega kõige tähtsam ja ihaldusväärsem paik.“ Esimese kontserdi andis Uibo seal aastal 2008, enne praeguse oreli restaureerimist, ja teise vahetult pärast seda, aastal 2015. „See on ikka vapustav tunne, ei oskagi kirjeldada,“ ütleb Andres küsimusele, mis tunne on istuda Notre-Dame’i oreli taga ja seda mängida. „Nagu küsiks Kuul käinud astronaudilt, mis tunne on Kuule astuda,“ naerab ta heatahtlikult.

Mees räägib, et Jumalaema kirikus on ka huvitav traditsioon – alates sellest ajast, kui hakati tegema helisalvestisi, on kõik seal peetud kontserdid ka linti võetud. „Neil on tohutu arhiiv. Ma ei tea mis sellest sai, aga minu kontsertide koopiad on mul kodus olemas.“

Notre-Dame’i kirikuga on seotud ka üks erakordne hetk Andrese viiuldajast tütre Mari-Liisi elus. „See oli aastal 2015, mu tütrel on sünnipäev 6. märtsil ja mul oli kontsert 7. märtsil. 5. märtsi õhtul kell 11 läksin ma sinna orelit harjutama, laps ja pere olid kaasas. Kui südaöö kätte jõudis, laulsime üleval rõdul sünnipäevalaulu ja avasime ka šampusepudeli. Tütar sai 25-aastaseks. See on täiesti erakordne sündmus.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee