BAARI-MADISE BLOGI | Elan terve reedese päeva veeklaaside najal, et õhtuks uus kleit selga mahuks (7)

Madridi öölokaalides ei kasutada alkoholi valamisel mensuuri. Õppisin selle kiiremi selgeks, kui kui enda armastamise (uhh, liiga diip, peaks napsaka aforismiga edasi minema, kuid kahjuks ei leia sobivat). Olen oma suurejoonelistelt elumeestest sõpradelt õppinud, et söö enne midagi, kui pidu nautima hakkad koos erinevate pattudega. Aga mul oli vaja paastuda kogu päeva, et õhtul kitsas pluus selga lähkes. Olin kui noor blondiin, kes terve reedese päeva veeklaaside najal elab, et õhtuks uus kleit selga mahuks. Ilu nõuab ohvreid. Ja siis hakkasin tühja kõhu peale jooma. Polnud palju vaja, et...

Tellisin joogi (ei hakka reklaamima varjatult, ega ka otse, mis tootega tegu oli). Nautisin klassikalist diskot ja hõõrutasin oma puusi ühest seinast teise nagu koristajad oma pesuharju hotellipõrandaid nühkides. Tunne oli hea. Kõrvus oli muusika ja mitte õelate trollide hõisked (tark inimene kunagi muuseas ütles, et troll on maskeeritud fänn..., jälle kisub tsitaadi poole, tagasi sisu juurde).

Pidu oli täies hoos. Minu vaadet lavale takistasid vaid vallatud purjus Itaalia tšikid, kes olid enda arvates RuPaul show'd vaatama tulnud. Hõiskasid üle muusika, ega lasknud endast kedagi mööda. Aga mina nautisin melu ka teisest reast. Lugu sai läbi, drag queen lülitas mikrofoni sisse ning hakkas aasima piduliste kallal. Iga külastaja sai mõnusa sapi osaliseks, kuid keegi ei nutnud. Lausa lust oli nautida pidu, kus lumehelbekesi ümber polnud. Naer saatis napsilisi, nagu kajakate kisa suuri laevu.

Siis hakati järjest lavale inimesi tarima. Oh, sisetunne ütles, et nüüd hakkab kino saama (sisetunne on alati kõige õigem, joonduge selle järgi, mitte teiste järgi - #deep #quote). Ja siis lükkas keegi mind ette ritta ja hostess tiriski juba lavale. Ma ei saanud aru mis toimub. Ei taha ju ometi tähelepanu. Vaatan publikusse ja kõigil kaamerad väljas. Muusika pannakse käima ja siis drag queen hõiskab -TWERK! Oh jeerum, olen sattunud võistlustulle. Õnneks doping jookseb veres ja mõistus on kaotanud reaalsustaju.

Kolm itaalia neiut, üks eriti edev (isegi minust- uskumatu!) nunnu Iiri poiss, mina ja üks segaduses hispaania hetero. Kõik väristame oma tagumikke nii nagu jaksame. Rahvas hõiskab aina rõõmust kaasa. Piinlikus tapab, aga lavalt ei tihka ka enam maha astuda. Pealtvaatajad plaksutavad kõigile. Iiri poisi tagumik tekitas kõige rohkem furoori, aga ma ei imesta, ta tuligi ju Madridi
paarituma. Ju siis näitas, mida oskab. Ma jäin teiseks. Lootsin, et saan lavalt maha ja nurka halama minna. Maailm oli kokku varisemas.

Kaks bella ragazzat ja õnnetu hispaania guapo tõmmatakse lavalt maha. Mina, iirlane ja tšika veel seisame. Teine ring. Tüdruk enam ei jaksa ja õõtsub ühelt jalat teisele nagu kohmetu part, kes on sunnitud oma peikaga ööklubis tantsima. Iiri poiss võtab tuure üles. Drag queen innustab takka ja spank'ib teda ta enda püksirihmaga (tegu polnud vägivallaga, nagu mõni naiivne lõoke arvab). Iiri poiss säras nagu juudi jõulupuu (tegu pole rassistliku kommentaariga).

Minu kord. Millistesse äärmustesse mind viiakse? Oh issand, queen kisub mul särgi seljast. Ma olen valge kui kokaiinijoon laual. Keha on lodev. Kiirelt tõmban kõhu sisse ja püüan rinda ette punnitada nagu kuked pärast jõusaali trenni oma selfidel. Raputan oma tagumikku üles alla, vasakult paremale kiiremini, kui pätid suudavad autot varastada. Kukun lavalt alla ja tunnen kuidas jalast tilgub verd. Suurte värinate saatel vajuvad ka mu püksid alla. Mark maani. Aga twerk peab jätkuma, sest laul pole veel läbi. Olen peaagu alasti. Enam piinlikumaks minna ei saa. Lõbu laialt nii endal, kui vaatajatel.

Saan lavale kuidagi tagasi, hark-spagaadis trallin edasi. Püüan kuidagi pükse vasaku käega üles saada ja paremaga ennast toetada. Liigsed kokteilid ei aita ka just tasakaalu leida. Ise naeran kogu südamest. Täielik kloun. Raputan ja väristan kõiki oma pekke ja rippuvaid kehaosasid. Muusika saab läbi. Hingetu. Queen aitab mu püsti.

Hääletus algab. Pinge kasvab, adrenaliin möllab. Tüdruku apluas on vaikne. Iirlase kätemüra üsna suur. Ma kallistan teda võidu puhul. Ei mina temast jagu saa. Aga minu jaoks on osavõtt tähtsaim, kui võit (välja arvatud 15. juuni, sest siis pean ma parim olema). Minu kord kummardada. Keegi ei viska lavale roosikimpe ega nelke. Aga kisa on meeletu. Viled ja hõisked. Korraks segadus, sest ma pole ammu harjunud nii positiivse tagasisidega. Kodus ju kõik aina kiruvad. Ja siis trummipõrinate saatel kuulutatakse mind võitjaks!

Saan suure diplomi ja sooja kallistuse osaliseks. Kummardan veelkorra. Justkui priimabaleriini viimane tants "Luikede järves" on otsa saanud. Milline õhtu! Minust sai reede õhtul Madridid parim twerkija! Oh milline pisike au ja sära. Järgmisel hommikul ärkam üles, märkan kortsunud diplomit ja valju häälega hõiskan: "OMG!".

Elu on päriselt ka nautimiseks!