Mart Kalm: „Imedest, mille tuli Notre-Dame’i katedraalis hävitas, on inimkond nüüd ilma.“ (27)

„Kui vaadati telekast hävinud harjatornikest, siis see on 19. sajandi oma. Toona ehitati Jumalaema kirikut põhjalikult ümber,“ kõneleb Kalm. „Kaks läänetorni suudeti õnneks päästa, aga ma veel ei tea, kas päästa suudeti ka keskaegsed kellad. Kas need kukkusid alla või mis nendest sai. Kuid mida ma pean kõige suuremaks mureks, on sealsed vitraažid. Need suured roosaknad, mis olid põhja- ja lõunaküljel, on pärit aastast 1250 ja tohutult väärtuslikud. Need olid vitraažimaailma absoluutsed tipud.“

Kalm on veendunud, et need vitraažid tulekahjust eluga välja ei tulnud. „Need pidid tõenäoliselt ära sulama,“ lausub Kalm. „Lihtsalt tina, millega keskajal vitraaže raamistati, on suhteliselt lödi ja sulab ruttu. Ning kui see tõesti nii on, siis see on muidugi kohutav katastroof.“

Kultuurilugu sai põlenguga valusa hoobi, seda enam, et veel pole teada, kui palju väärtuslikke esemeid ja kunsti kahjutulest puutumata jäi. „Seal oli ju terve rida kuningate kujusid ja esemeid kõigist sajandeist,“ mõtiskleb Kalm. „Väiksed reliikviad, näiteks Kristuse okaskroon ja kuninga keep 13. sajandist, jõuti välja tassida. aga seal oli ka Louis XIV ratsakuju 17. sajandist – selge, et seda ei jõutud välja viia. Minu meelest oli see marmorist ja kuumuse käes marmor vastu ei pea.“

Traagilist hävitustööd on katedraal kannatanud varemgi. Arhitektuuriloolase sõnul tuleb arvestada sellegi tõigaga, et kirik rüüstati Prantsuse revolutsiooni päevil. Hävis hulk aardeid, kuid kellad suudeti siiski ümbersulatamisest päästa. „Tollal lõhuti kõike kuninglikku, näiteks kuningate galeriid,“ kõneleb ta. „19. sajandi keskel restaureeris katedraali arhitekt Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc. Ta oli üks 19. sajandi tähtsamaid arhitekte, kes jõudis igale poole, restaureeris kõiki Prantsusmaa monumente, käis praktiliselt kõik Prantsusmaa keaskaegsed mälestised üle ja tegi gootika mandri-Euroopas tohutult tähtsaks. Viollet-le-Duc' restaureerimine oli aga selline, et ta tegi kõike ilusamaks ja romantilisemaks.“

Tõepoolest: hooneid, skulptuure ja vitraaže on võimalik taastada, kuid päris ehtsat enam tagasi ei saa. „Need on koopiad, millel pole enam ehedust,“ lausub Kalm. „Koopia ei saa iialgi originaaliga võrdväärseks. Originaali puhul imetleme seda, et see on ajale vastu pidanud ning sadade aastate jooksul alles püsinud. see teebki ta imeks. Seda imet on originaalis, aga koopias mitte. Nendest imedest, mille tuli Notre-Dame'i katedraalis hävitas, on inimkond nüüd ilma.“