Blogiauhindade žürii esinaine Britt Ernewein ise ei osale: see oleks äärmiselt ebaeetiline

Britt ise sel aastal võistlusel ei osale, sest see oleks tema silmis äärmiselt ebaeetiline, sest žürii esinaisena hindab ta kõiki žürii kategooriad. „Ja kuigi ma võiksin ju ehk osaleda rahvahääletusel, siis tunduks ka see mulle pigem väär. Muidugi olenevadki sellised asjad iga inimese enda eetilistest piiridest. Minu oma ei lubaks mul ühtki üritust korraldades (kas esirindel või taustajõuna) ka ise auhinnale pretendeerida,” selgitab ta oma seisukohta.

Kriteeriumeid, mille põhjal žürii oma otsuse teeb, on palju. „Kategooriasse sobivus, kirjastiil, sõnakasutus, teksti ülesehitus. Muidugi ei saa kõiki kategooriaid hinnata sama mõõdupuu järgi vaid tuleb lähtuda ka kategooriale iseloomulikest joontest. Ühiskonnakriitiliste postituste osas tuleks näiteks muuhulgas keskenduda ka kirjutaja analüüsioskusele, toodud näidetele, oma väidete lahti seletamisele - asjadele, mis huumorikategoorias sellist tähtsust ei oma,” toob ta mõned näited.

Üritust on tema sõnul vaja kasvõi blogijatele endile. „Andmaks neile veidi rohkem kõlapinda, võimalust saada oma kirjutatule veidi suuremat tagasisidet, kohtumaks teiste blogijatega. Eesti blogimaailm on tegelikult suurem kui tundub ja vähemalt mulle näib, et see on mõneti lõhestunud. Mulle meeldib mõelda, et ehk suudab EBA ühel päeval seda parandada,” on ta optimistlik.

Auhindade jagamisel tunnustatud saamine annab Britti arvates eelkõige teadmise, et kirjutatu läheb kellelegi veel korda ja keegi hindab seda kõrgelt. „Vahet pole, kas see keegi on mõni žüriiliige või blogija lugejaskond. Annab indu jätkamiseks ja veelgi paremate postituste loomiseks.”

Blogijatele mõeldud üritusi võiks küll tema arvates rohkem olla, kuid mitte tunnustamiseks. „Ma arvan, et esialgu on EBA üksi täitsa piisav ja on näha, et iga aastaga üritus ka kasvab ja muutub paremaks,” sõnab ta. Kuigi juba sel aastal on ellu viidud mitmed suured muudatused, leiab ta, et siit saab veel paremaks minna. „Üleüldine korralduslik pool on siiski tõusuteel,” näeb ta asja positiivselt.

Ise hakkas Britt blogi pidama, kui ta kolis 2011 aastal Prantsusmaale ega tahtnud lähedasi oma elu kohta päris teadmatusse jätta, aga samas igaühega igapäevaselt vestelda poleks ka jaksanud, et uudiseid jagada. „Tegingi blogi, et kes tahab, see saab end ise kursis hoida. Ja mingil hetkel ei olnudki lugemas enam ainult ema-isa vaid sajad ja siis juba tuhanded inimesed, keda ma isegi ei teadnud. Ma pole tänaseni kindel, kuidas see juhtus, aga pean seda siiski toredaks (ja kergelt hirmutavaks) kogemuseks.”