„Kuramus, ei tule välja,“ võib kuulda-näha Sulev Luike ütlemas Eesti Televisiooni arhiivi talletatud saates. Ta on just sügava kurguhäälega väga täpselt jäljendanud luige kutsuvat hüüdu. „Näe, lendaski üks kohale… Ma oskasin enne luige häält teha, aga praegu ei tule välja hästi. Kunagi Kehtna mõisa pargis olid luiged tiigi peal. Andsime seal kontserti ja ma läksin öösel sinna tiigi äärde. Ja hakkasin luige häält tegema. Ja üks tuli tiigist välja. Tükk aega seisime niimoodi vastastikku ja ta kuulas, kuidas ma luige häält tegin.“ Näitleja laseb lendu veel ühe, äravahetamiseni sarnase luigehäälitsuse. „Ei tule välja.“

Estragoni osa lavastuses „Godot'd oodates“, Luarvik mängufilmis „Hukkunud alpinisti hotell“, Raimond Valgre lavastuses „Valge tee kutse“ – see on vaid käputäis Sulev Luige suurepäraseid osatäitmisi paljude seast. Saladuslik, ebamaine, väga omapärane, tulnukalik, tundlik, poeetiline, nukker, vaimukas, vaikne, sõbralik, enda vastu väga nõudlik – ka need on vaid osa omadussõnu, millega kaasteelised on teda kirjeldanud. Andekas niikuinii.