FILMIBLOGI | Tänak ei pannud mind nutma, vaid mõistma (11)

Ometi ei läinud ma kinosaali salvrätikud näpus. Olin ju terve eelmise aasta spordiajakirjanikuna meie mehe tegemisi kajastanud ning seal ei saanud ju midagi uut olla. Või vähemalt nii ma arvasin. Ma eksisin. 

„Inimesed tunnevad mind ainult läbi meedia” on lause, mis rullus filmi käigus üle Tänaku huulte. Nii tõepoolest on. Meile presenteeritakse ralliüritustel kuvand, mida ajakirjanikena tõlgendame ning üldsusele pakume. See on aga räigelt võistluskeskne ehk fookuses on ainult tulemus, mitte persoon. Või parimal juhul siis inimese reaktsioonid tema vahetule tööle. 

Tihti näeme, kuidas Tänak annab plärtsuvaid või ebaviisakaid vastuseid. Tõreleb, kui viisakalt väljendada. Või „olen kange kadakas”, kui kasutada ta enda sõnu. 

Aga üritaks korraks leida inimlikuma paralleeli.

Meenutagem näiteks mõnda üheksanda klassi matemaatikaülesannet, millega kodus laualambi valgusvihus pusitud sai. Sa annad endast kõik, kuid rehkendus lihtsalt ei edene. Frustreeriv. Ning täpselt samal hetkel tuleb ema uurima, kuidas koolitükkidega läheb ning mida õhtusöögiks teha. Kindlasti leidus hetki, kus vastus oli nähvav. Või salvav. Ning tunne, mis meid sellise vihapritsi ajal valdas oli lühidalt – „jäta mind rahule“. Selliseid hetki tuli kooliajal ikka ette, kuid õnneks mitte iga päev. 

Nüüd tagasi rallimaailma. 

See, et meil õnnestub näha rallimeeste siiraid emotsioone – olgu need kuitahes rõõmsad või valusad – on WRC-maailma üks võludest.

Kui sulle esitatakse päevas kümneid ja kümneid kordi küsimust – mis tunne on – siis võib kettasse ajada küll. Eriti kui tegemist on keskmise eestlasega, kes soovib elada Tallinnas Raekoja platsil, mere ääres, nii et lähim naaber on 500 meetri kaugusel. Võime ju viksilt kannatada, kuid millalgi murduvad ka tugevamad. 

Viha, mis motiveerib

Veel saab filmi käigus kärmelt selgeks, et Tänak on perfektsionist. Olgu siinkohal ilmestamiseks napp vestlus isa Ivariga ühelt rahvavõistluselt.

Ott: „Mis amort autol all on?

Isa: „Ei tea.”

Ott: „Kes teab?”

Isa: „Kuskil raamatus on kirjas.”

Ott: „No kurat võtaks. Aasta aega autoga, aga ikka ei tea.”

Ta ei esita teistele nõudeid, mida ise täita ei suuda. Ta on tööloom, kes elab ja hingab ralli nimel. Ning kui keegi teine teeb asja vähem kui 100protsendiliselt, siis seda ta ei mõista.

Fraasid „pole võimalik” ning „võimatu” ei kuulu saarlase sõnavarasse. Need on tema jaoks kui sütikud, et vastupidist tõestada. Olgu väljakutsujaks siis isa Ivar, endine klassijuhataja, tema mentor Markko Märtin või M-Spordi endine boss Malcolm Wilson. Nõnda on see käinud kogu elu. Ja see on ka põhjus, miks Tänak rallimaailmas teise võimaluse sai. Kõik kinnitasid talle lihtsalt, et see pole võimalik.

Colin Clark ütleb filmis järgnevat: „Auto suudab niikuinii kiirelt liikuda, aga juht on see, kes peab julgema seda liigutada.” Mehemeelega pole Tänakul kordagi elus probleeme olnud. Kõik algusaastate väljasõidud näitasid, et seda on ehk liiatigi. 

Tihti öeldakse, et pere loomine võtab rallisõitjalt kiiruse. Ka Tänak pole selle koha pealt mingi erand. Ainult väikese erinevusega. Kui ennist ei suutnud saarlane oma nobedust ohjata, siis nüüd on balanss paigas.

See Ott, keda praegu näeme, on kordades rahulikum ja tasakaalukam kui algusaastatel. Kunagised (kanged) omadused pole aga kuhugi kadunud, ta lihtsalt oskab neid paremini ja targemini kasutada.

Tänu aastatega kogunenud tarkusele ning naturaalsele talendile on Ott kahel korral saanud täide viia teda ümbritsenud inimeste unistused. Siinkohal pean silmas nii M-Spordi kui ka Toyota meeskondlikke tiitlivõite 2017. ja 2018. aastal. 

Ainult, et kui Toyota inimesed läinud aasta lõpus võidušampust pritsisid, olid Ott Tänak ja Martin Järveoja s*ta sees. Ning seda sõna otseses mõttes. (Kes tahab, vaatab filmist). Loodame, et ühel hetkel täituvad ka nende unistused, sest teiste õued on päikest juba näinud. 

Kõik rallifännid leiavad tee kinosaali niikuinii. Kahevahel olijatele ütleksin järgmist: kui teid huvitab, milline on Ott Tänak ning miks ta selliseks sirgus, siis sellele antakse eluloofilmis vastus. Kui aga too küsimus teil kuklas ei põle, siis – film oli väga äge kogemust, kuid kas just soovitust väärt, see on omaette küsimus. 

PS. Küll sain kinnitust ühele tõsiasjale – ralliautos ma kaua vastu ei peaks. Juba filmi esimese 30 sekundiga mõistsin täpselt, mida Martin Järveoja silmas peab, kui Korsika MM-etapil merehaigusest räägib.

PPS. Filmi tõeline staar on Oti vanaema.