EVELIN ILVES PIHIB: ta ütles mulle – armastan sind! (138)

Aga too mees hoomas mu kimbatust ja lisas ruttu oma pehme aktsendiga, et tal pole midagi „sellist” mõttes, lihtsalt inimesena ta tahtis südamest nõnda öelda ja palus võimalust teha koos üks pilt. Ma sain aru tema pisut teistsugusest temperamendist ja universaalne armastuse käsitlus pole ka mulle võõras.

Tegime pildi, kus peal laitmatu look'iga endine presidendiproua (sest just tema tuli tollele mehele seal kevadiselt niiskel munakivitänaval vastu) ja õnnelike silmadega hallis mantlis mees, käsi õrnalt ümber tolle proua piha. Ja uskuge või mitte, aga tookord tuli tol mitte just kõige pikemal koduteel teha veel kolm sarnast selfit. Tõsi, armastust nood teised pilditahtjad otse enam ei avaldanud. 

Olen armastuse üle nii palju mõelnud. Eriti viimasel ajal, kus olen eneselegi ootamatult oma atra üksinda seadmas. Muidugi – mul on kallis tütar ja mul on ju koer-sõber ka, aga ikkagi. See on päris uus kogemus, et ma isegi ei jaluta kellegagi peale koera või mõne sõbranna. Ja see on ... huvitav!

Viis aastat saab täis ajast, kui kulmineerus tragöödia minu isiklikus elus. Tol lahutuse hetkel ma tegelikult ei adunud, mis olukorda olin sattunud. Kaotanud kodu, mida olin 18 aastat üles ehitanud. Pere. Mehe, kellele end pühendanud ja armastanud rohkem kui – NB!- iseennast. Haavatud ego transformeeris oma viha riiklikuks hukkamiseks, kus mult võeti minu positsioon, tehtu ja viimanegi õigus sotsiaalkaitsele.

Šokk kaitses mind tookord kildudeks purunemise valu tundmast ja selle kõige taasühendamise lootusetust tunnistamast. See teekond on olnud pikk ja käänuline. Aga siin ma olen. Ühes tükis tagasi, omal jalgel, seistes siin ja praegu, oma juuri tunnetades ja taas tiibu sirutades. Targem – jah. Õnnelik – muidugi!

Nüüd ma tean, mis minuga juhtus. See on pikk lugu, mis võib-olla kunagi jutustamisele tuleb. Aga lühidalt öeldes tõi too vene mees äkki mu ette justkui peegli.

Olen läbi elu olnud oma suhetes pühendunud kellelegi. Kuni tuli nii suur mees, kellesse ma peaaegu oleks uppunud, enne kui end tema elumustrist, küll hullult rapsides, välja võitlesin. Meie, naised, asetame liiga tihti teisi endast ettepoole, seda eriti lähisuhetes. Aga see maksab kätte.

Kui sa ennast ei toida, sured nälga. Elukestev, universaalne armastus, mis ei piirdu ainult suhetega, algab iseenda armastusest. Selle armastuse puu pidevast kastmisest. Oled sa üldse kunagi vaadanud peegisse ja armastust tundud, seda avaldanud? Nii olulise teadasaamiseks peab vahel selle peegliga üksi jääma. Siis on vaade aus ja siiras. Aitäh, sa tundmatu tore mees, et mulle mu mantra kinkisid: Evelin – armastan sind!

Selle natuke vana ja ikkagi nii uhiuue tundega luban enda suhtes hoopis tähelepanelikum olla: pühendada aega iseenda meele, hinge ja keha toitmiseks. Nemad ju väärivadki parimat. Jagan üht imelihtsat retsepti, mis sinu kõhus elava mikrobioota lausa nurruma paneb:

Siidine kookosjogurt

Võta purk toatemperatuuril kreemjat ja head kookospiima (näiteks Thai Choice või Santa Maria), kalla liitrisesse klaaspurki, sega sinna sisse 4 probiootiliste bakterite kapsli sisu (leiad igast apteegist).

Kata purk puuvillase õhukese kangaga ja seo kinni. Hoia soojas (25+ kraadi) 12-24 tundi, et oleks ikka korralikult mullitanud, seejärel villi soovi korral ümber väiksemasse klaaspurki, sule õhukindlalt ja pane külmkappi.

Soovi korral võid maitsestada näiteks vanilje ja kookossukruga. Koos värskete marjadega on see lihtsalt imeline roog. Hääd nautimist – teeb pai nii sinule kui kõhubakteritele!

Kevadiste tervitustega,

Evelin

Pika tn kodust