Värske Eesti meister fitnessis - Agne Kiviselg
Elu
9. aprill 2019, 17:52

Eesti meister fitnessis Agne Kiviselg: võin end perfektsuse saavutamiseks kasvõi tükkideks nokkida (22)

Salme kultuurikeskuses peetakse 27. aprillil Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis, kus esikohta soovib kindlasti värske Eesti meister Agne Kiviselg. Just tema on ka tänavuste karikavõistluste plakatil. Kiviselg tuli oktoobris Eesti meistriks kuni 169-sentimeetriste naiste bikiinifitnessis ja sai Arida Muru järel hõbeda absoluutkategoorias. Uurisime Agnelt, millise fiilinguga läheb ta karikavõistlustele, mida arvab dopingust kulturismis ja fitnessis ning kui kurnav on tipp-võistlusteks valmistumine.  

Millise kooli oled lõpetanud ja mis spordialadega kooliajal tegelenud?

Olen pärit tegelikult väikesest maakohast ja põhikooli lõpetasin seal. Haridustee jätkus keskkooliga ja Pärnusse kolimisega. Lõpetasin tolleaegse nimetusega Pärnu Ühisgümnaasiumi meediakallakuga õppimissuunal. Seejärel tuli langetada valik, mida edasi teha ning kuidagi üsna kergelt tuli otsus ja huvi kohe peale gümnaasiumi lõpetamist teha sisseastumiskatsed Tartu Ülikooli.

Suunaks oli ajakirjandus ja kommunikatsioonijuhtimine. Õpingute vältel spetsialiseerusin kommunikatsioonijuhtimisele, kuna tundsin, et seda õiget ajakirjanikusoont minus pole ning pigem tunnen end kodusemalt kommunikatsiooni- ja turunduseteemadel. Seetõttu sai lõpetatud peaerialana Tartus just see suund.

Mis puudutab aga sportimist kooliajal, siis ei olnud ma üldsegi silmapaistev spordi- ega trennilaps. Sain hakkama kõigega ja olin täiesti heade tulemustega, keskpärane. Aga ma ei tundnud ka, et ihkaksin olla midagi enamat. Mul ega ka minu eakaaslastel ei olnud näiteks põhikooliajal maakohas eriti mingeid võimalusi trenniringideks kui sellisteks. Selliseid asju sealkandis lihtsalt polnud.

Kooliaegsed kehalise kasvatuse tunnid olid aga igati ausad. Meil olid kõikvõimalikud sportlikud alad ja tegevused ning seetõttu sai tehtud kõike: joostud, pallimänge peetud, suusatatud jne. Võistelnud olen koolide tasemel jooksudes, kergejõustikus, jalgpallis ja lauatennises. Diplomeid sai ikka koju toodud ka. Kuid ma ei saa öelda, et ma tegelesin mingi spordialaga, seda mitte. Olin aktiivne ja tegin lihtsalt kõike aktiivset, kuid lapsest saadik sportimisega ma tegelenud ei ole.

Hetkel räägitakse palju dopingust ja puhta spordi taas au sisse toomisest. Milline on sinu seisukoht? 

Esiteks tahaksin öelda, et puhas sport peaks olema alati au sees. See ei saa olla asi või suund, mis läheb moest ära. Seda isegi kui ümberringi meedia ja inimestevahelised jututeemad hakivad ja harutavad dopinguskandaale keskmisest rohkem ja aktiivsemalt. On täiesti inimlik, et püütakse leida lihtsamaid teid ja viise, kasutada kavalust, et suuta rohkem, jõuda kaugemale, teha paremini. Kui sportlane ei ole ka geneetiliselt kõige suurema võiduga, siis võib tunduda kohutav ja hirmutav nõutav tööhulk, mida on vaja teha „kõige paremaks“ saamiseks. See võib olla üks säärane mõttekäik selle taga, miks dopingust abi otsitakse.

Kui rääkida kulturismist ja fitnessist, siis laialt on levinud arvamus, et „kõik teevad“. See ei ole nii ja paljudele selle ala harrastajatele on sellist arvamust isegi täiesti tavalise inimese suust ebameeldiv kuulda. See oleks sama hea, kui arvata, et kõik inimesed on näiteks sulid ja petturid. Jah, mõned kindlasti on, aga mitte kõik. On teadlikult lisaaineid kasutavaid kulturismi-ja fitnessisportlasi, kes võistlevad nendel võistlustel, kus see on nö ametlikult lubatud (ehk puudub võistlusteldopingukontroll) ning kelle kõrval lavalaudadel on samuti sportlased,  kes on taolisi vahendeid kasutanud. Ning on liiga, kus on dopingukontrollid ja keelatud ained, mille kasutamise avastamisel on tagajärjed. Kindlasti on ka siin sportlasi, kes aineid kasutavad, kuid suund peaks siiski olema, et need
teod avastataks ja fikseeritaks.

Milliste ootustega lähed karikavõistlustele? 

On ülimalt tore, et seekordne karikavõistlus toimub jälle armsaks saanud Salme kultuurimajas. Eesti võistluste pinge on minu jaoks olnud alati midagi teistsugust ja otsekui midagi kontrollimatut. Ma ei oska seda kirjeldada. Minu ootus on eelkõige, et läheksin võistlustele hea tundega ja enese jaoks väga hea vormiga, naudiksin päeva ning näitaksin kohtunikele ja kodusele publikule endast parimat. Kõik, kes sel päeval laval on, on teinud suurt ja rasket tööd ning neid tuleb tunnustada juba selle mõtte eest lavale minna. Bikiinitaride rivi Salmes saab olema kahtlemata kaunis.

Kui kurnav on ettevalmistus?

Loomulikult tekib kurnatus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kulturism ja fitness on alad, kus inimkehad viiakse olekusse, kus keha mitte alati olla ei taha. See on ala, kus sinu võistlusvahend ehk keha on sinuga igal pool kaasas, 24/7. Seda ei saa koju jätta nagu jalgpalli, et sellest korraks puhata, olla normaalne inimene. Kui tahad olla parim, siis võivad tekkida esiteks erinevad ebakindluse- ja kahtlusemõtted. Lisaks kaasneb dieediga paratamatult mõningane sooritusvõime langus trennides, sest lihtsalt ei jõua nii palju. Sellest tuleb teadlikult mõelda end üle olema.

Võistluspäevad on kurnavad stressi mõttes, aga sellest saan sageli aru tagantjärele. Adrenaliinis ja toimetamistuhinas ei pane nii mõndagi tähele. Alles siis, kui olen võistluspäeval ärganud olematust unest kell 4 varahommikul, kuna und ju nagunii pole, sättinud end võistlusteks valmis, olnud võistluspaigas alates kella 11 ja läinud esimeseks poolfinaaliks lavale kell 18-19, käinud autasustamisel nii umbes kell 22 ja keskööl söönud esimese suurema kõhutäie, tunnen, et päris väsitav päev on olnud. Aga kõik on olnud seda väärt. 

Kuidas end eduka tulemuse puhul premeerid? 

Premeerin end peale võistlust alati hea söögiga, kuid see ei tähenda arutut ahmimist. Üldsegi mitte. Olen põhimõtteliselt igaks võistluseks välja mõelnud kindla roa, mida süüa tahan ja mis tavapäraselt võistlusdieedi ajal minu menüüsse ei kuulu. See võib olla mingi isetehtud roog, mille võistlustekotti hoole ja armastusega pakin või midagi mingi kindla söögikoha menüüst. Aga see peab olema alati minule teada ja järeleproovitud toit. Tunnen, et ei suuda seda emotsiooni ja sööki raisata millegi peale, mis äkki polegi minu ootustele vastav. Tunnen end võistluspäeva õhtul söögi mõttes vabalt ja see ongi minu preemia. Järgmisel hommikul olen uue energiaga tagasi rajal. Ja mis seal salata: olen naine ja premeerin end ka ilusate asjadega. Mõnelt välisvõistluselt ostetud trenniriided suudavad tuua väga palju rõõmu.

Mis on fitnessi juures raskeim osa ja mida täiega naudid?

Ma naudin seda, et ma teen midagi, mida paljud sooviksid teha, aga mida igaüks ei tee. Naudin arenemist ja arengut. See spordiala õpetab nii oma keha kui ka meele suhtes kohutavalt palju. Paljud ei saa endast kunagi nii teadlikuks. Naudin eneseületust ettevalmistuste ajal ning hingan ühes rütmis võistluspäevade melu ja pingega. See paneb elama ja kuigi vahel võib tunduda kõik nii raske, siis kirjeldamatu on hetk, kui läheb hästi, olgu see siis esikoht või koht, mis olnud seni püüdmatus kauguses. Tol hetkel olen nõus tegema seda kõike veel ja veel, korduvalt.

Raskeimaks võin pidada enda puhul selge meele hoidmist ja usku iseendasse. Kipun olema liialt enesekriitiline ja võin end pisiasjade pärast tükkideks nokkida. Enesekriitika on ühest küljest väga edasiviiv jõud, teisalt endale haigettegev. Seda tuleb osata doseerida. Teen selle kallal pidevalt tööd. Kulturism ja fitness on tõelised maratonalad. On vähe nii pikaaegset pühendumist nõudvaid spordialasid. Keha ja vaim peavad püsima tugevad aastaid, et ehitada see keha, mille poole püüdled, seda sõna-sõnalt.

Mis sind elus veel huvitab ja kuidas veedad vaba aega?

Mõnikord mulle tundub, et mul ei olegi vaba aega või tegemisi, mis fitnessiga kuidagi seotud pole. Kuskilt otsast on asi ikka sport või liikumine. (Naerab.) Tegelikult päris nii vist ikka ei ole. Olen kunstnikuhing ning mind tõmbab asjade ja tegevuste poole, mis mind vaimselt köidavad. Armastan loodust ja põgeneda linnarütmist maale, kui see mind liialt ahistama hakkab. Loen väga palju tõsielulisi, realistlikke romaane ja kirjutisi, naudin fantaasiat täis filmikunsti. Ma ei suuda vaadata tühipaljaid romantilisi komöödiaid. Mu mõte läheb rändama ja ma keskendun muudele asjadele. Ja ma teen palju ka käsitööd – kõike, mida suudan oma kätega teha ja luua.

Mida soovitad fitnessiga alles alustavatele neidudele?

Esiteks mõelge välja, miks te seda teha tahate. Kas tahate seda teha korra enda proovilepanekuks või soovite sellest elulaadi? Jah, see mõte võib protsessi käigus muutuda. Ühest korrast võib saada mitu ja vastupidi. Aga kui teete kas või ainult ühe võistluse, tehke maksimaalselt panustades ja nii hästi, kui suudate. See on teie unistus ja selle realiseerimine.

Teiseks, õppige eristama olulist igasugusest mürast teie ümber. Ärge kuulake igaüht, kes arvamust avaldab ja teie meelekindlust kõigutada püüab või kes hoopistükkis teatab, et tema teab paremini, kuidas on õigem seda ja seda teha.

Kolmandaks, leidke tasakaal selle vahel, mida teete ja mis teid igapäevaelus ümbritseb. Kõik ei peagi teie valikuid mõistma või neid heaks kiitma. Leppige, et kõiki inimesi pole vaja sundida jõuga seda tegema või isegi teie tegemistest huvituma. Hinnake teie jaoks olulistes inimestes seda ühisosa, mis teil on ning ärge unustage ka kõige kiirematel aegadel lähedasi. Fitness peaks tooma teie ellu lisaväärtust ja muutma selle tavalisest erilisemaks, mitte vastupidi.