Janika Sillamaa meenutas lavakunstikoolist väljaviskamist: olin täiesti tükkideks! (9)

„See tuli ootamatult, sest ma ei olnud mingi tagapingiõpilane ega peksupoiss. Kui klassi tuldi ja öeldi, et üks inimene ei jätka, siis see, et see olin mina, tuli paljudele üllatusena, kaasa arvatud minule,“ nentis Sillamaa, lisades, et tegelikult oli kursusel temast nõrgemaid ja kehvemate hinnetega õpilasi.

Sillamaa sõnul ei visatud teda koolist välja hinnete pärast, vaid seetõttu, et õppejõududele ei sobinud üks tema lavastus. „See ei olnud mingis algstaadiumis, vaid kolmandal kursusel. Kus tavaliselt ei visata enam kedagi välja,“ tõdes naine.

Sillamaa sõnul oli koolis väga palju intriige ja arutelu, kas tema välja viskamine oli ikka õige tegu. Sillamaa sõbrad nagu Mait Malmsten ja Elle Kull soovitasid Sillamaal asjaga aukohtusse pöörduda ja sellega edasi minna, kuna tundus, et Sillamaale lihtsalt tehti ära. „Tegelikult ma ei arva, et mulle ära tehti, see oli lihtsalt asjaolude kokkulangevus,“ ütles lauljanna ise.

Naine tunnistas, et pärast lavakast välja viskamist oli ta täiesti tükkideks. „Ma panin kogu oma karjääri seisma lavaka pärast, ma olin kolm aastat laulmisest eemal olnud, ma teadsin, et ma ei saa enam ree peale tagasi. Ma tahtsingi oma elu siduda teatriga ja jäädagi sinna.“

„Pedagoogid, ma ei hakka nimesid nimetama, ütlesid mulle, et kui ma tahan muinasjutte ja muusikale teha, pole selleks mul kooli kraadi vaja. See tegi mulle väga palju haiget, ma elasin seda kohutavalt kaua üle. Lavakas, või kool, on see koht, kus inimesed võetakse lahti, tükkideks. Pärast pannakse kokku, et nad siis läheksid ellu. Mind lammutati ikka korralikult tükkideks, ma olin ka selline juurikas. Mind peksti, ma tegin hirmsasti tööd. Ja siis lihtsalt ühel hetkel öeldakse, et pane ennast nüüd ise kokku, kao minema, sa ei sobi enam siia. Ma olingi väga kaua aega tükkideks. Seda mu ema ja isa nägid pealt ja mu isa, kes oli loobunud alkoholist ja suitsetamisest selleks ajaks, siis helistasin isale, ta kutsus enda juurde ja jõime kahekesi konjaki ära. Olin siis 27aastane,“ meenutas Sillamaa.

Sillamaa sõnul ei olnud enda teatrivaldkonnaga sidumine vaistlikult vale, kuna lavastamine ongi praegu tema põhitöö: ta lavastab oma ema Kaunite Kunstide Koolis tükke. Seega sai tema unistus lavastajana töötamisest siiski tõeks.

Toona oli ta teatriõpingute tõttu laulmisega pausi teinud. Kuid abikäe ulatas Mati Unt, kes kutsus Sillamaad muusikalisse „Aida“. See oli Sillamaa jaoks suur läbimurre, ta sai ülipopulaarseks kujunenud muusikalis peaosa.

„See oli mingis mõttes kompensatsioon. Ma sain aru, et te võite mind välja visata ja minu eest otsustada, sest mulle öeldi ka, et sinu koht ei ole teatris, siis mul tekkis see tunne, et te ei ole jumalad, inimene saab natukene ise ka oma elu meisterdada!“ sõnas ta.

Kuula kogu intervjuud: