Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Mida peaks tegema, kui last kimbutab nohu? (39)

Marilyn Jurman, 7. aprill 2019, 14:23
Foto: Marilyn Jurman
Viimasel nädalal on Rumi olnud väike nohu kunn. Eelmisel laupäeval käisime veel rõõmsalt vanaema juures, aga ilmselt panime talle ühe kihi vähem kampsuneid, kui vaja olnuks, ja juba pühapäeva hommikul ärgates oli ta peaaegu kaelast kuni juusteni tatiga koos. Oleme teda terve nädala tubasel režiimil hoidnud ja vanniskäimisest eemal hoidnud, et mitte juurde külmetada.

Küll aga suutsin ka mina paar päeva hiljem nohu saada ja mõni päev pärast seda veel ka Janno. Õnneks ei ole kellelgi palavikku ja kurk on okei, seega ilmselt pole midagi väga drastilist. Samas on ikkagi kuidagi abitu tunne, sest ma ei tea, kuidas saaksin Rumi aidata. Ta lihtsalt ei ole pea mitte kunagi haige olnud. Viimati oli tal paha olla aasta tagasi, kui Hispaanias oksetõve sai. Külmetunud ta polegi kunagi. Päris väiksena oli paar korda midagi nohu sarnast, aga siis aitas rinnapiim.

Samal teemal

Mis ma siis teen? Olen proovinud anda talle palju vedelikku nii suppide kui ka puhta veena. Tuulutanud aeg-ajalt korterit. Hoidnud Rumil sukki jalas, kuna ta kipub sokke ise ära kiskuma. Lisaks puhastanud nina vaid veega, kuna muidu läheb tema õrn nahk nii kiiresti karedaks. Kui ta hõõrub tati mööda oma nägu laiali, siis tekib põskedele justkui mingi allergiline reaktsioon ja nägu hakkab punetama. Seega olen kogu aeg valmis tema nägu veega pesema. Ja siis vahepeal panen talle beebide näokreemi ka, et need põsekesed liiga karedaks ei läheks.

Olen vahetanud ka veidi tihemini voodipesu ja riideid. Mu põhiline taktika on see, et luban tal loomulikult terveneda, aga samal ajal jälgin, et vanad bakterid teda uuesti ei nakataks. Mul pole õrna aimugi, kas see on õige. Kuidas teie sel puhul käituksite? Kas annaksite kohe mingit ravimit või pigem pole vaja nii väikesele lihtsalt nohuga mingeid rohtusid anda? Teed vist nii väikesele ei anta või äkki peaks tõesti minema piparmündi teed poest ostma?

Ma olen ise alati olnud selline haige, kes end eriti ei ravi. Lihtsalt jään koju, magan rohkem ja joon palju teed. Üldjuhul peab mul enesetunne ikka väga halb olema, et arsti juurde minna. Aga nüüd oma beebiga muretsen ikka, et kas peaksin midagi veel tegema.

Ise on ta väga rõõmus. Pole loid ega midagi, seega ma eriti ei muretsegi. Ta saab väga hästi aru ega vaidle eriti, kui ei saa vanni või õue. Isegi öösel magab rahulikult. Mõni üksik öö on tahtnud veidi pikemat paitamist, aga üldiselt on see nohu rohkem päevane mure. Lihtsalt nii kahju, et kui nüüd ilm soojaks läks ja saaks minna välja lõbutsema, siis peame hoopis toas olema ja vaikselt ootama, kuni nohu üle läheb.

Ma vahel loen neid lugusid, kui kellelgi on laps päriselt väga-väga haige. Mul ei olnud enne Rumi sellest tundest üldse õrna aimugi. Et kui oma beebil on kurb või halb, siis on endal ka kohe nii kurb ja halb nagu pole kunagi varem olnudki. Mõtlen vahel, et juba sellepärast on nii vahva olla ema, kuna saan esimest korda päriselt aru teistest lastevanematest. Vaatan filme hoopis teisiti ja mõistan nüüd ka igasugust imelikku käitumist, mis tundus varem mulle ehk lihtsalt ülereageerimisena.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee