„Eesti muusika karikas” astuvad võistlustulle Ivo Linna ja Shanon: liialt tõsiselt ei tasu võistlust võtta (3)

„Ega ükski võistlus ei ole hea, kui sinna panustakse jube palju, et nüüd tuleb kellelegi ära panna ja tingimata võita. Mina suhtun niimoodi, et hea on, kui sa saad lava peal kokku ansambliga, kellega sa pole koos olnud, ja kuulata, mis nemad on välja mõelnud. See on ikka lõbu. Mina ütlen küll, et võidab kes võidab, sel suurt tähtsust pole,” selgitas Ivo Linna, et läheb esitusi nautima.

Ka Shanoni solist Taavi Immato on sama meelt: „Mina olen Ivoga nõus,et kui sellest asjast kaob rõõm ja nauditavus ära, siis ei ole mõtet seda teha. Meie küll nautisime iga hetke.”

2017. aastal „Eesti laulul” võistelnud Linna tunnistab, et kuigi ta on esinenud elu jooksul erinevatel võistluskontsertidel ja muudel lauluvõistlustel, siis lauljate võistlustel on ta osalenud pigem harva.

„Kui nüüd filosofeerida, siis kõige suurema väljakutse esitab mulle võistlus iseendaga, sest ma pean laval ennast võitma. Siis on asi õige. Mõnikord see õnnestub,” tõdeb ta, lisades, et sel korral see õnnestus.

„Mina olen käinud saadetes „Kaks takti ette” ja „Eesti otsib superstaari”, see on nüüd kolmas võistlus. Rohkem ei ole ma suuremaid laulmise ega lugude konkursse läbinud,” meenutab Immato.

Kuidas tundis Immato ennast aga üles astudes nõnda kogenud laulja vastu, nagu seda on Ivo Linna? „Võistelda inimese vastu, kes on lavalaudadel olnud kõvasti kauem kui mina olen üldse elanud, see on teistmoodi kogemus. See on väga põnev katsumus meie jaoks. Lugupidamine!”

Vastase repertuaarist loo valimine sündis mõlema mehe sõnul kergelt. Shanon esitas Ivo Linna kuulsaks lauldud loo „Suvi”. „Meil tuli loovalik väga kiiresti. See on kuskile ajukäärude vahele talletanud. Teisest küljest vaatasime, millega me ise tunneks ennast rõõmsalt ja hästi. See teeb tuju heaks.”

Linna, kes tunnistas, et ei ole tänapäeva popmuusikaga eriti kursis, kinnitas, et ka neil sündis valik kiirelt. „Kui sa oleks selle karusselli sees olnud 50 aastat, siis iga plaadi peale ei jookse torm. Seda lugu ma aga teadsin. Supernova poisid, kes on osavad proovitegijad, mõtlesid välja sellise lähenemise, et üks hääl laulab kõrgemalt ja mina siis mörisen altpoolt,” sõnas Linna.

Mõlemale etteantud looks oli Thea Paluoja kuulsaks lauldud „Õnnemaa”. Kui Linnas tekitas see nostalgiat, siis Immatol puudusid looga igasugused seosed. „Mina tabasin enda puhul ära selle, et mingi udune mälestus oli, aga see ei ole nagu minu lugu. Ma ei tea, mismoodi me oleks pidanud seda ümber keerama, aga meil on ju lauljaid siin pundis varnast võtta, nii et kohe võtad! Anti oli kohe nõus, et tema laulab põhiosa, ja mina natukene sekundeerisin,” sõnas Linna, lisades, et tema jaoks oli see pilguheit tagasi.

„Mina ei saa nostalgiaks seda nimetada: lugu kirjutati 1987. aastal ja mina olen sündinud 1988. Sellest bändist ma ka midagi eriti ei teadnud, enne kui vaatasin sinna ajalooürikutesse. Raske oli teha see nagu enda omaks, aga ma usun, et saime hakkama küll,” arvab Immato.