HELENI BEEBIBLOGI | Kui Carmen oli varem imeline magaja, siis nüüd on ta põrgulik öine äratuskell (19)

Kui Carmen oli väike, käitusin iga hinna eest lause „Ära lase beebil nutta” järgi. Kuidas ma seda tegin? Mängisin beebile pidevalt klouni. Tassisin teda pidevalt ühest kohast teise, sest väljaspool kodu ning seltskonnas on ta palju rahulikum. Väga rumal on ütlus, et beebiga peab koju passima jääma, sest see on ta närvisüsteemile parem.

Ma ei tea, kuidas teistel, aga Carmeni närvisüsteemile on kindlasti parem, kui ta end vähem vihale ajab. Seda juhtub just kodus, kus ta ei maga, ei viitsi aktiivne olla, talle ei sobi üks ega teine ning ta karjub lõputult. Kuid fakt on, et mida vanemaks beebi saab, seda lihtsam on temaga tegeleda ning seda vähem ta karjub. See aeg ununeb kiirelt, aga praegu aitab mul seda meenutada mõnepäevase spaapaketi nautimine.

See on juba kolmas kord, kui ma Carmeniga paar päeva järjest spaad naudin – esimest korda Carmeniga mõneks päevaks spaasse tulles oli ta kuuekuune. See oli üks esimesi elukuid, kui aeg hakkas lihtsuse tõttu kiiremini käima ja ta hakkas öösel magama. Järgmine kord tulin Carmeniga spaasse, kui ta oli kaheksakuune ning kolmas kord temaga spaas on nüüd, kui ta on just kümnekuuseks saanud.