Raamat

KATKEND RAAMATUST | Eesti ja Vene presidentide käepigistus ehk Kuidas Moskvas mängiti üheksa aastat tagasi Ilvest ja hiirt (5)

Ohtuleht.ee, 3. aprill 2019, 15:36
Venemaa president Dmitri Medvedev kohtumas aastal 2009 Eesti riigipea Toomas Hendrik Ilvesega. Foto: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Eesti ja Venemaa presidentide Kersti Kaljulaidi ja Vladimir Putini peatse kohtumise valguses avaldame Manona Parise raamatust "Minu Moskva" (2011) katkendi, kuidas Eesti toonane riigipea Toomas Hendrik Ilves käis Moskvas kohtumas selleaegse ametivenna Dmitri Medvedeviga.

Praegu Toidutare portaali peatoimetav Manona Paris on elanud Moskvas aastatel 2008–2013 koos abikaasa, ERRi toonase Moskva korrespondendi Krister Parisega. Manona Paris meenutas raamatus muu hulgas, kuidas kulges Toomas Hendrik Ilvese visiit Venemaa pealinna. Juttu on ka 9. mai pidustustest, mida Manona kajastas Eestisse hoolimata sellest, et oli sel ajal kaheksandat kuud lapseootel. 

Samal teemal

***
On 9. mai 2010. aastal ja Moskva tähistab suurejooneliselt ainsa alles jäänud kultuse – Suure Isamaasõja võitmise – 65. aastapäeva. Moskvasse oodatakse kõrgeid külalisi, teiste hulgas ka Eesti president Toomas Hendrik Ilvest. Sellest hoolimata kõlab Eesti meedias mitmeid arvamusi, et Ilves peaks Moskva kutse tagasi lükkama. Et pole vaja minna okupantide peole, et Našid mõnitavad seal Ilvest ja et me müüme sellega maha oma väärtused.

/-/ 

Kohe alguses tehakse meile kõikide kanalite – saatkonna, ERRi peamaja, Eesti välisministeeriumi – kaudu selgeks, et Ilvest pressile ei näidata. Isegi kaugelt mitte. Raigo (Pajula, toonane Postimehe fotograaf) keeldub seda uskumast ja läheb karastunud fotohundina saatkonna lähistele „jalutama”. Ning tõepoolest näeb, kuidas president maja ette sõidab.

Fotoaparaadi peale aga sööstab kohale OMON ja Ilves astub seda käbedamalt uksest sisse. Raigo on sunnitud objektiivitoru allaandmise märgiks üles tõstma.

Õhtul õllelauas vesteldes tekitab see eesti ajakirjanike seas veidi nöökeid, et meie riigipea käitub Moskvas nagu rikkis telekas – pilt on, aga kauge ja udune. Ja häälest ei või unistadagi.

President ei anna Moskvas ühtegi intervjuud, ERRile ka mitte. Justkui oleks ta vastu tahtmist tiritud kohta, kus ta ei taha olla.

Nagu tal oleks kogu aeg paaniline hirm. See tekitab küsimuse – no mis ta tuli siia saba oma jalge vahel väristama?

Hiljem kuulen Tallinna peal kõlakat, et ju jäi Ilves uskuma venelaste vihjet, et kui ta tuleb den pobedõ’l ehk võidupäeval Moskvasse, saab Eesti piirilepingu. Kuid tutkit, Vaska, nagu armastas öelda mu teine vanaema, kes osales komsomoli lööktööehitustel. Piirilepe on nende ridade kirjutamise ajal ehk aasta hiljem ikka saamata ja kahe riigi vahelised suhted sama jahedad nagu alati.

Tõsi, ärimehed räägivad, et majandusvallas võeti mitteametlikud sanktsioonid pärast Ilvese kohaletulekut siiski maha – nii et mine sa tea, äkki ikka aitas. Ja piiri kohapealt ootab Moskva esimest sammu hoopis Eestilt. Eks ikka
selle kurikuulsa preambuli kaotamist, mis muud.

Paraadipäeva hommikul jääme algatuseks pressikeskusesse hiljaks. Kui kohale jõuame, võtab meid esmalt vastu korralik turvakontroll. Poisid lipsavad sellest läbi nagu märg seep peost, kuid mina takerdun. Nimelt leiab üks suur turske ambaal, plastjuhe kõrva taga ajuga sidet pidamas, et tal oleks vaja oma rasvaste sardellisõrmedega mu kõhtu kombata. Ja ta liginebki minu suunas, kämblad õieli. Ma tõmban kõhu nii tugevasti tagasi, et hakkab füüsiliselt valus. Nördimus on nii suur, et hetkeks tunnen, kuidas silmad niiskuvad.

Krister on juba varem aasinud, et ma nägevat oma suurte mustade päikeseprillide ja mustade pükstega välja täpselt nagu niinimetatud mustad lesed ehk need, kes lasksid kõigest poolteist kuud tagasi Moskva metrood õhku. „Ja sinu rasedakõht on ju maailma parim koht lõhkaine hoidmiseks!”

Võtan ennast kokku: see ei ole koht, kus lasta rasedahormoonidel möllata. Otsustan vägisi naerma hakata. Tõmban kõhtu varjava pluusi natuke liiga demonstratiivse liigutusega üles ja ütlen inglise keeles: „Palun, eks siis vaadake!”

Päikesekiir helgib pingul nahalt vastu ja laps otsustab just samal hetkel
naba juurde paar vopsu panna.

Turvamees põrkab tagasi, nagu oleks tema maksahaagi saanud. Taamalt jooksevad kohale naismiilitsad, silmis siiras õud. Mina aga võtan kiiresti teiselt poolt metalliotsijat oma läbi kombatud fotokoti ja teen sääred. Pakkusin vist üle? Seda jama veel vaja! Äkki nad ei lasegi veel sisse? Ütlevad, et meditsiinilistel põhjustel pole ette nähtud. Et pole vaja, et ma siin paraadil veel sünnitama hakkan.

Kuid stopp. Neid mõtteid ma endale ei luba. Kõik klassikalised rasedahirmud enneaegse sünnituse kohta olen ma arsti toetusel ära keelanud. See ja soolase hinnaga täisriskide tervisekindlustus lasevad mul Venemaal elades kainet mõistust säilitada... Ning õnneks ei hakka ükski turva mind jälitama.

Pressikeskus aga pakub erakordselt uhket vaatepilti. Kolmel tasapinnal kümnete ridade kaupa arvuteid, kaks kohvikut ja suurejooneline restoran keldris. Kõik otse loomulikult tasuta. Nurgas jagatakse nänni. Iga ajakirjanik saab kaelakaardi ettenäitamise ja allkirja vastu militaarrohelise kolmnurkse seljakoti, mis on täis kingitusi. Istume teise korruse kohvikusse värskeid
pirukaid ja jäätist nautima ning piilume koti sisse. Seal on rindereporteri lahinguvarustus: märkmik, harilikud pliiatsid, pastakas, kilejope, pilotka ja mälupulk, mis on paigutatud ehtsasse padrunisse. Jaa, just nimelt, jälle padrunisse.

Hiljem üritame seda kuulujuttu kontrollida tuttavate eesti ajakirjanike kaudu, kes seal üritusel samuti kohal olid. Nood vaid ringutavad käsi, et kuulujutu peale tehtud tehniline kontroll ei avastanud nende arvutitest midagi ebaharilikku, kuid kuna arvutid ise olnud õige nõrgad isendid, polnud neist hiljem muud tolku, kui vaid lastele mängida anda...

Kell aga kimab edasi ja mul on aeg minna oma tsooni kogunemiskohta. Jätan vastsaadud varandusenatukese Kristeri kätte, haaran kaasa pudeli Fantat (see on minu niinimetatud rasedajook, ilma milleta ma ei saa) ja lidun ühispildi tegemiseks fotograafide kogunemiskohta.

Ajakirjandusajalugu ma siin ei tee. See on ülesvõte, mida nimetatakse erialases keelepruugis oma igavuse tõttu „koidikul hukkamiseks”. Tavaliselt on kõigil osalejatel ees kivist näod, heal juhul esimene rida ehk naeratab, kuid mitte ilmtingimata.

Möödunud on tubli tunnike, aga midagi pole toimunud. Närtsin nagu betoonklumpi kruusa vahele surutud lilleke ja ootan, millal kuri turvamees meid juba ette vuranud bussi lubab. Päike kõrvetab lagipähe, kuid sisse enam ei lasta. On sadistid. Hiljem selgub, et seda bussi on meil vaja vaid saja meetri läbimiseks ehk siis teel Manežnajalt otse kõrval asuvasse Kremlisse.

Pildistamiseks ette nähtud poodiumi juures tuleb veel tükk aega oodata. Leian sealt teiste igavlevate piltnike seast kuivava suuga Raigo ja kuulen oma Fanta vahetuskaubaks seda, kuidas kogu korraldus on ehtvenelaslikult bardakk. Raigo õnneks.

„Ma olen pildistanud kõiki kohti, kuhu mul ei tohiks mingisugust juurdepääsu olla. Korra tuli üks daam küsima, kas ma  olen ametlik fotograaf. Ma ei teanud, mis see on, kuid ütlesin igaks juhuks jah.”

Üritan pärast oma tsoonis niinimetatud hukkamise pildistamist teha sedasama mis Raigo ehk joosta koos teiste pressifotograafidega järgmisesse tsooni edasi, kuid suur turvamees astub just mulle risti-põiki ette. „Ne vaša zona,” kuulen ma ja pean tagasi minema. Rase naine ja tema limiteeritud  tsoonipääsmed jäävad ju isegi ajuinvaliidile kenasti meelde.

Hiljem saan Raigolt teada, kuidas läks riigijuhtide tervituskätlemine. Tal õnnestus pildistada seda hetke, kui Ilves Medvedeviga kaheks sekundiks kohtus ja kätt andis.

Nimelt olla Medvedev, kui talle teatati, et tulemas on Eesti riigipea, tõstnud mõlemad kulmud kõrgele ja läinud Ilvesele erandkorras mitu astet trepi peale vastu. Teistega ta nii ei käitunud.

Edasi loe "Minu Moskvast", mille kohta leiad teavet SIIT.

Foto: Petrone Print

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee