EFTA | Priit Võigemast: tunnen end oma töös väikese mutrikesena, tegeliku töö teeb ära meeskond

“See auhind tähendab mulle tunnustust selle töö eest. Mina tunnen ennast nii “Panga” sarjas kui “Tõe ja õiguse” filmis tegelikult pisikese mutrikesena. See, kes selle masinavärgi käima tõmbab, on meeskond, mis on nii suur. Mulle sai nüüd osaks auhind. Tegelikult on see tunnustus tervele meeskonnale ja seda see auhind mulle tähendabki,” räägib ta. 

Uhke tänugala taustal ei saa aga unustada, et tegelikkuses on Eesti telemaastikul toimumas suured muutused. Aasta alguses tehti seriaalitööstuse tuleviku üle arutamiseks konverents, kus seriaalitegijad nentisid, et Eesti seriaal on tupikteel. Telekanalite rahalised võimalused on kitsukeseks kuivanud ja finantsi kuskilt juurde ei ole ka tulemas. Kuna rahalisi võimalusi ei ole, ei saa paraneda ka seriaalide kvaliteet ning välismaiste seriaalide tasemele jõudmisest veel unistada ei saa. 

Seetõttu on mitmed kodumaised näitlejad loobunud teleseriaalides kaasa löömisest ning pühendavad oma aega pigem teatrile. Võigemast nendib, et tema valib seriaaliprojekte teatud kriteeriumite järgi.

“Esiteks loomulikult alusmaterjal. Kui see kõnetab mind ja ma tunnen, et see lugu on väärt jutustamist, olen nõus osalema. Teine, isegi tähtsam kriteerium on see, kes, ehk kellega koos seda asja tegema hakatakse. “Alo” puhul oligi mul isegi juba ilma stsenaariumit lugemata, selge, et ma tahan seal seriaali osaleda, sellepärast, kes seda teevad ja kellega koos ma saan seal mängida,” ütleb ta. 

Võigemasti arvates on seriaalimaastikul toimuv paratamatus, kuna Eesti riik on väike ning pisikene on ka teleauditoorium. “See tähendab, et eelarved ja rahalised vahendid ei saa mitte kunagi olema sellised, nagu suurtes riikides,” tõdeb ta. 

Seetõttu peab näitleja arvates olema väga nutikas, et sellistes tingimustes head asja toota. “Peab olema nutikas just nende lugude välja mõtlemisel, justnimelt selle kohapealt, et millest rääkida, mis lugu jutustada. Peab olema leidlik, et rääkida lood ära lihtsalt, ilma meeletute eelarveteta. Selleks on vaja leidlikke inimesi,” ütleb ta.

Oma eelmise aasta suurimaks õnnestumiseks ei pea Võigemast aga rolle, mis talle kuldse särava EFTA-karika tõid, vaid hoopis midagi muud: “Ma arvan, et kõige suuremaks õnnestumiseks eelmisel aastal võib lugeda seda, et mul õnnestus logistliselt kõik otsad kokku viia erinevate teatrietenduste, filmi- ja teleprojektide vahel. See oli paras logistiline mõistatus, ma pean seda suureks õnnestumiseks, et see saigi teoks!” rõõmustab ta.