Film

EFTA | Eelmise aasta parima mängufilmi autor Moonika Siimets: kõige suurem auhind oli see, kui sain teada, et saan võimaluse seda filmi teha 

Keit Paju, 2. aprill 2019, 15:20
„Seltsimees laps“ on ka välismaal erinevate auhindadega pärjatud, kuid kõige tähtsamaks peab filmi autor Moonika Siimets siiski Eestist saadud tunnustust ja auhindu.Foto: Erki Pärnaku
Tänavuste Eesti filmi- ja teleauhindade vaieldamatu pärl oli Moonika Siimetsa mängufilm “Seltsimees laps”, mis oli nomineeritud seitsmes kategoorias, võiduga pärjati film kolmes kategoorias: parim mängufilm, parim filmirežissöör ja parim helilooja. “Väga-väga suur rõõm ja suur tänutunne on oma meeskonna ja muidugi publiku vastu, tõesti hästi hea meel on!” sõnab Siimets pärast, hoides käest minutite eest saadud parima mängufilmi võidukarikat.

Ilmselt ei ole väär “Seltsimees last” nimetada eelmise aasta üheks edukaimaks filmiks: seda saatis suur publikumenu nii kinos kui teles. Lisaks on film ja selle tegijad pärjatud nii paljude auhindadega, et neid kokku lugeda ei jõuagi. 

Samal teemal

Kas pidev auhinnagaladel käimine ja tuledesäras seismine kipub juba ära ka tüütama? “Ära vast ei tüüta, sest alati on auhinna saamine ju väga suur rõõm,” vastab Siimets. “Aga mulle tundub, et need Eestis saadud auhinnad on ikka väga erilised. Tihtipeale on nii, et mujal maailmas isegi märgatakse, aga teinekord on väga raske tänada või kiita omaenda inimesi. Tõnu Kark pidas nii ilusa sissejuhatuse ka enne auhinna andmist, ma olin nii liigutatud!” sõnab ta. 

Siimets tõdeb, et kuigi “Seltsimees laps” on tähtsaid auhindu saanud nii kodumaal kui välismaal, oli täna saalis istudes ja auhindade väljakuulutamist vaadates tavapärasest pingelisem olla.

“Siin on praegu selline crème de la crème (koorekiht - toim.) ju koos ja järjest tuleb häid filme juurde. See on tegelikult ikka väga pingeline. Superhead filmid olid ju kõik, mis meil siin valminud on. See üritus paneb siin filmiaastale punkti ja on selles mõttes võib-olla kõige pinevam,” ütleb ta. 

Enda jaoks kõige tähtsamat või südamelähedasemat auhinda Siimets välja ei oska tuua, kuid ta nendib, et tema jaoks oli “Seltsimees lapse” puhul auhindadest tähtsam hoopis see hetk, kui ta sai teada, et ta saab seda filmi üldse tegema hakata.

“Kõige südamelähedasem on see, et ma saan seda filmi üldse hakata tegema. EV 100 filmiprogrammis oli ju suur konkurss, kui ma sain teada, et ma saan võimaluse, siis oli südames tohutu rõõm, tänu ja uhkus. See on vast see kõige suurem hetk.”

Kogunenud auhinnakarikate jaoks otsibki naine preagu kohta. “Kaminat mul nii suurt ei ole, et sinna peale saaks panna. Ma praegu otsingi kohta, tõstan ühest kohast teise!” naerab ta.

Mis võib ikkagi olla “Seltsimees lapse” x-faktor, et see nii kriitikutele, žüriidele kui vaatajatele meeldib, Siimets öelda ei oska. “Seda peab küsima nende käest, kes seda filmi vaatavad ja võitjad valivad, mina ei oska seda ütelda! Minu õpetaja Jüri Sillart ütles alati, et kõik võib hea olla, aga õnne peab ka olema, see on ka oluline asi.”

Siimetsa tänukõne parima filmirežissööri auhinda vastu võttes oli poliitilise maiguga. “Täna tegin lahti Postimehe ja seal oli juttu kuldvõtmekesest, pensionitest ja arutasime mehega, kas see on aprillinali või mitte. Mõtlesin, et seda filmi oli väga vaja teha. Seepärast tänan kõiki neid inimesi, kes on võidelnud oma elu hinnaga, et saaksime elada vabas Eestis, rääkida eesti keelt, mõtelda vabu mõtteid. Et saaksime teha selliseid filme, teatrietendusi, kirjutada selliseid raamatuid, nagu tunneme, et parajasti on vaja ja süda ütleb. Tänan neid ka selle eest, et isegi, kui neil oli palju raskem kui meil praegu, suutsid nemad alles hoida inimlikkuse ja üksteisest hoolimise, mida meil praegu väga napib," ütles ta tänukõnes.

Siimets tunnistab, et loodav valitsus ja kuidas see võib hakata muutma Eesti kultuurimaastikku, teeb teda väga murelikuks. “Loomulikult, muidugi. See teeb mulle väga suurt muret. Me ei tea mis saama hakkab, hästi palju ärevust, muret ja segadust on õhus. Sedamoodi retoorika ja käitumisega ei ole harjunud. See tekitabki väga suurt muret,” ütleb ta.

“Mis me sellest õppida saame, on see, et me ei tohi oma ühiskonnas mitte kedagi üksi jätta. Ma arvan, et miks see kõik juhtunud on, on sellepärast, et väga paljud inimesed on tundunud ennast üksikuna ja kõrvalejäetuna väga pikka aega. Ja üksindus tekitab musti mõtteid, ängi ja masendust. See on mõtlemiskoht tervele ühiskonnale. Oma kõnes ma ütlesin, et me peame kokku hoidma, sest me ikkagi oleme üks rahvas,” sõnab ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee