Kunstnik Pärtel Tall võttepaigas Nukufilmi stuudios.Foto: LAURA STRANDBERG
Uudised
2. aprill 2019, 13:46

PARIM ANIMAFILM 2019 | Maailmas ainulaadne plastiliinist lühifilm „Teofrastus“ koosneb kokku 21 600 fotost

Astrid Reinla raamatus «Teofrastus» seikleb linnas ringi uudishimulik kass. Sama kass kõnnib ringi ka teosel põhinevas animeeritud lühifilmis. Kaante vahelt tõi tegelase filmilindile Pärtel Tall koos oma meeskonnaga. Ja see kass ning tema maailm on üleni plastiliinist.

«Teofrastus»
Režissöör: Sergei Kibus
Operaator: Ragnar Neljandi
Kunstnik: Pärtel Tall
Animaatorid: Olga Bulgakova (Stalev), Triin Sarapik-Kivi
Nukkude ja dekoratsioonide valmistajad: Heigo Eeriksoo, Taivo Müürsepp, Indrek Kuuse,
Ene Mellow, Merili Laur, Anne Kabel, Mait Erik, Roman Kuznetsov
Produtsent: Kerdi Oengo
Tootmisjuht: Maret Reismann
Tootja: Nukufilm OÜ / Andres Mänd

Kass Teofrastus 15minutiline animeeritud lühifilm räägib ühe kassi vabadusest, selle kaotamisest ja taasleidmisest. Kaastundlik ja nostalgiline lugu ei käi vaid kodu otsiva looma radadel, vaid viib vaataja ka kaastundlikele ja filosoofilistele mõttekäikudele. Filmis kassile iseloomuliku painduvuse ja karvkatte näitamiseks sobis filmi kunstnik-lavastaja Pärtli ja režissöör Sergei Kibuse arvates plastiliin kõige paremini.

Huvitav fakt! 15minutiline animeeritud film koosneb kokku 21 600 fotost.

Mängimine teeb meistriks

Plastiliin võlus Pärtlit juba lapsena, sest see andis võimaluse tal ise mänguasju valmistada. Nii rõõmustas last värviline ja mitmekesine leluvalik, mida nõukogude ajal poelettidelt ei saanud. Sellest ajast ongi mees jäänud materjaliga suureks sõbraks.

«Lapsepõlves oli mul väljakutse: kui väikeseid asju on võimalik plastiliinist voolida? Nüüd on sihid suuremad!» räägib kunstnik elevusega oma igapäevatööst.

Nobenäppudest seljatagune

Ilmselge, et üksinda tervet plastiliinimaailma ei vormi. Pärtli ja Sergei selja taga on terve meeskond, kellest igaühel oma ülesanne võimalikult realistliku maastiku loomisel.

Neli nukumeistrit puhuvad Pärtli kavandite järgi kahe päevaga plastiliinist nukule elu sisse. Filmi keskkonna, hooned ja olustiku loovad Nukufilmi dekoratsioonimeistrid, kes maalivad plastiliiniga puidust, plastist või penoplastist karkassidele. «Selles mõttes on plastiliin tänuväärne materjal!» kiidab režissöör Sergei. Võrdluseks toob ta silikoonist nuku kolmekuulise valmimisperioodi.

Pärtli laual oli pidevalt palju plastiliini. Sellest voolis ta aina järgmisi Teofrastuseid või vahetas tegelastel kostüüme. Foto: LAURA STRANDBERG

Mäng gravitatsiooniga

Plastiliinirealismis on kogu filmis nähtav maailm ja nukud valmistatud käsitsi plastiliinist. Isegi iga kivi Mustamäe paneelmaja seinal on käsitsi voolitud ja ükshaaval seinale lisatud! «Filmi vaadates tekib vau-efekt just lähikaadrites, kus plastiliini olemus on hästi märgatav. Seetõttu olid ka nukkudel olevad meistri ja animaatorite sõrmejäljed väga teretulnud,» kirjeldab kunstnik Pärtel materjali iseloomulikke tahke.

Siiski esitab plastiliinirealism ka väljakutseid, näiteks vajavad plastiliininukud kindlasti karkassi ja seismise või kõndimise eri etappide ajal ka tuge.

"Teofrastus" on väga eriline film, sest ei Eestis ega mujal maailmas pole täiesti plastiliinist filmi tehtud. Foto: LAURA STRANDBERG

30 kassinukku

Kuigi tegelasi on filmis paarikümne ringis, siis vahetades nukkudel päid, mütse või riideid, saadakse hakkama umbes 12 nukuga. Kass Teofrastust on eri suurustes ja tükkides aga lausa ligi 30, sest peategelase nukud kuluvad pooleaastase filmimise käigus ja kassi pea suurendusi on vaja suurte plaanide jaoks.

 

Maailma esimene

Kuigi tegu on oma ala professionaalidega, on neilgi olnud omajagu otsimist ja leiutamist, sest sellist täiesti plastiliinist filmi pole ei Eestis ega ka maailmas enne tehtud. Isegi filmi kirjeldavat väljendit «plastiliinirealism» polnud enne olemas.

Nii on katse ja eksituse meetodil kaetud plastiliiniga õunapuuoksi, pohlaja loorberilehti jms, et leida seda kõige realistlikumat ja lihtsamat moodust teha talvehangesid ja kevadmuru, kujutamaks nostalgilise maakodu põõsaid või ajastutruud Mustamäe paneelmajade fassaadi.

Filmi pildikeel on segu nii 1980ndate aastate Eestist, plastiliini olemusest kui ka originaalraamatu illustratsioonidest. Foto: LAURA STRANDBERG

Nukufilmi stuudios kulgeb aeg teistmoodi
Seitsme kuu jooksul päevast päeva 3–7 sekundi kaupa ligi 80 kilogrammi plastiliini 1980ndate keskkonnaks loomine ja kaadrisse püüdmine nõuab meeskonnalt uskumatut püsivust. Protsess on just nii aeglane, sest iga filmisekundi jaoks tehakse 24 fotot, millest igal kaadril on peaanimaator
Olga Bulgakova töö tegelasi või olustikku väga väikeste sammude haaval muuta. Nii tekib loomulikult kulgev ja elus pilt kassi tuules lehvivast karvkattest või puudel sahisevatest lehtedest.

Pärtel õpetab

Nippe plastiliinimaailma loomiseks:

  • Tunne materjali. Plastiliin allub meistri sõrmedele ja mõtetele, aga vaid siis, kui seda harjutades tundma õppida.
  • Varu kannatust. Ära anna alla, kui esialgu materjal sõrmedele ei allu.
  • Tuba olgu külm. Et plastiliinist meisterdatud imeteosed kokku ei vajuks, peab nokitsema jahedas.
  • Abivahendid appi. Tikud, hambaorgid ja nõelad on väärt abimehed pisemate detailide voolimiseks. Muru ja muud iseloomulikud pinnad saad sobivaks hamba- või traatharjaga.
  • Õige plastiliin. Filmis «Teofrastus» on kasutatud tavalist kirjatarvete poes leiduvat Giotto plastiliini. Hooned, mis peavad püsima staatiliselt, tasub teha jäigemast plastiliinist ja katta ka PVA-liimiga.
  • Värvimäng. Sobivate toonide leidmiseks soovitab Pärtel plastiliine omavahel segada. Suurte koguste puhul on sõtkumine isegi trenni eest!