Vasakult: Jaanis Valk, Erik Norkroos, Kersti Miilen Foto: Erki Pärnaku
Film
1. aprill 2019, 21:21

EFTA | Parima dokumentaalfilmi auhinnaga pärjatud filmi „Ahto. Unistuste jaht“ tehti 11 aastat

Dokumentaalfilm “Ahto. Unistuste jaht” noppis Eesti filmi- ja teleauhindade jagamisel kolm auhinda. Film pärjati parima dokumentaalfilmi auhinnaga ning selle tegijad Erik Norkroos, Kersti Miilen ja Jaanis Valk parima filmimonteerija auhinnaga. Jaanis Valgule omistati ka tiitel aasta tegija filmimaailmas. Film oli kahtlemata auhindu väärt, kuna selle tegemine võttis aega lausa 11 aastat. 

“Laias laastus 10-11 aastat läks, jah, alates sellest, kui tekkis idee sellist filmi teha. On olnud pikk teekond ja nõudnud palju tööd meilt kõigilt,” sõnab aasta tegijaks nimetatud Jaanis Valk.

Lausa kolme auhinna saamine tuli mehele muidugi suure üllatusena. “Tõenäoliselt alles homme jõuab see kohale, siis oskaks kuidagi mõtestada ja sõnastada, mis see nüüd oli,” nendib Norkroos.

Valgu sõnul on dokumentaalfilmide puhul juba üks nominatsioon suur võit. “See näitab, et rohkem tuleb tegijaid ja häid dokke. Muidugi meeldiv üllatus!”

11 aastat üht dokumentaalfilmi teha ei ole muidugi lihtne protsess. Valgu sõnul kulges see teekond ikkagi üle kivide ja kändude. “Dokitegijatel kulgeb see alati keeruliselt - mida kauem mingi asi aega võtab, seda künklikumalt läheb. Ma olen ääretult tänulik Erikule, kes minusugust väga tundlikku kunstnikunatuuri on välja kannatanud, igasuguseid aukukukkumisi või muusade tekkimisi - ta on kõik selle välja kannatanud. Me viisime ikkagi asja lõpuks selleni, et oleme täna siin. See on mingis mõttes unistuste täitumine,” räägib ta. 

Dokumentaalfilm seiklejast ja meremehest Ahto Valterist, kes omanimelise purjelaevaga ümber maailma reisis, ei sündinud teps mitte lihtsalt. Norkroosi sõnul oli filmi alustamisaegadel palju kahtluseid ja segadust selle üle, millist materjali filmis üldse näidata saab.

“Me ei olnud ka üldse kindlad, missugune see lugu täpselt ise on - mitte filmi, vaid Ahto Valteri enda lugu. Selle kõige välja uurimine ja materjalide otsimine võttis kahjuks enamuse ajast. Nendest materjalidest ja lugudest koorus siis filmilugu. Tõsi küll, Jaanisel oli algusest peale selge see sõnum või idee, miks ta seda filmi teha tahtis,” ütleb Norkroos.

Ahto Valterist rääkivas filmis kasutati märkimisväärselt palju arhiivikaadreid ja -materjali. Meeste sõnul oligi selle kõige hankimine filmi tegemise juures üks keerulisemaid tahke.

“See oli ka üks põhilisi põhjuseid, miks filmi tegemine nii kaua aega võttis. Arhiivimaterjalid olid üle maailma laiali ja need oli vaja kõigepealt üles leida, üritada kätte saada ja veel võttis aega ka nende lõpuks meieni toimetamine. Sinna juurde veel filmispetsiifika, kõik õigused ja asjad. Materjali, mida aastate jooksul läbi sai töötatud, on nii palju," selgitab Valk. 

See, et just “Ahto. Unistuste jaht” parima dokumentaalfilmi auhinna napsas, võis mõningatele inimestele üllatusena tulla, kuna samale auhinnale kandideeris ka eelmise aasta vaadatuim dokumentaalfilm “Tuulte tahutud maa”, mis purustas kõik senised dokumentaalfilmide vaatajarekordid Eestis.

Üllatusena tuli see ka Norkroosile ja Valgule. “Muidugi tuli suure üllatusena! Me muidugi oleme auhinna eest tänulikud ja hindame seda tähelepanu. Aga ausalt öeldes: ükskõik, milline neist filmidest oleks võinud võita! Kõik oleks endiselt hästi olnud. Eestis tehakse häid filme,” sõnab Norkroos.

“Mul on isiklikult ääretult hea meel, et nii palju inimesi käis dokumentaalfilme kinos vaatamas. Rahvas, käige vaadake filme kinos, sest me ei tea kunagi, millal neid teles saab näha!” lõpetab Valk.