VIDEO | HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | Supermodell ja räppar Alexandra Elizabeth Ljadov: jah, ma olen eriline ja enda üle uhke! (9)

Tõepoolest, räpilüürika persoon Majorlilkween on vägagi värskendav tuul Eesti muusikamaastikul, keda on nii isiksusena kui julge tekstikasutuse poolest võimatu märkamata jätta.

Viie aasta jooksul on 21-aastane Alexandra võtnud osa lugematutest moeshowdest ja olnud nii kampaania- kui ka kaanenägu mitmetele kõrgeprofiililistele moebrändidele ja -ajakirjadele nagu näiteks Saint Laurent, Agent Provocateur, Vogue ja Elle. Kui varem on mitmekülgselt andekas neiu oma loomingulist poolt väljendanud visuaalse pildi läbi ja loonud nii enese tarbeks kui tellimustööna erinevaid meeleolu-, moe- ja muusikavideoid, siis nüüd tundis ta, et aeg on küps otsesemaks sõnaliseks pöördumiseks:

“Mu tee muusika juurde sai alguse sõpradega naljatades freestyle’imisest," räägib Alexandra. "Tänaseks on sellest kujunenud sõltuvus, sest enese emotsioonide ja mõtete teksti panemine on minu jaoks kui teraapia. Olen valmis oma mõtteid maailmaga jagama.“

Debüütsingel „Bound“ nägi ilmavalgust 28.märtsil. Looga koos ilmus ka video, mille lavastaja ja kaasmonteerija Alexandra ise on.

Modellimaailma tipp-viiekümne hulka kuuluv Alexandra ütleb meie intervjuu ajal korduvalt, et eriline olla on täiesti okei. 

"Ma tahan öelda kõigile neile noortele, kelle eripära kellelegi ette jääb, et sa ei ole ainus. Ela nagu ise tahad ja siis tuleb ka edu," on Alexanrda veendunud. 

"Mind kiusati koolis, sest riietusin teistmoodi, ma maalisin oma näole vikerkaari ning olin haaratud roosast ja oranžist. Inimesed kutsusid mind Barbie'ks, aga seda mitte heas mõttes," tunnistab modell. 

"Nad panid mind häbenema asju, mis mulle meeldisid ja üks hetk ma kaalusin oma stiili muutmist, et teiste sekka sobida. Aga pärast seda kui ma hakkasin tegelema modellindusega, avastasin, et maailmas on veel palju inimesi, kes on minu sarnased. Nii et, jah, ma olen eriline ja enda üle uhke!"

Vaata värvikat videointervjuud Alexandraga!

Veetsime Alexandraga meeleoluka hommikupooliku überpopulaarses Kaja Pizza Köögis, Pelgulinnas, mille omanikuks ja peakokaks värvikas maailmarändur Andrei Lesment.

Kes on pitseeria peakokk Andrei?

Andrei on Tallinnas sündinud, kuid hiljem mööda ilma rändama läinud seikleja, kes on pikalt Londonis elanud ning töötanud Michelini-tärniga maailmakuulsates restoranides. Tänaseks on rändur Eestisse naasnud ning avanud siin mitmeid põnevaid söögikohti. Üks neist on kindlasti Kaja Pitsa Köök Pelgulinnas.

Mis teeb selle pitseeria nii eriliseks?

Igal hommikul kell 7 algab endise Kaja Kohviku tagaruumis taignalõikamine. Tööle tulnud pitsameistrid - pitseerias töötab kolm inimest, kellest kaks valmistavad pitsasid ja üks hoolitseb klientide eest - jagavad võrdseteks osadeks eelmisel õhtul valmis segatud ja fermenteeruma pandud taigna. Kuna taigen, millest pitsasid valmistama hakatakse peab “kokku kõlama” hakkama, tehakse see valmis eelmisel õhtul, just nii nagu Napolis ehk pitsa sünnikodus. Seetõttu on ka piiratud igapäevaste pitsade hulk, mida suudetakse oma klientidele serveerida.

“Tavalisel nädalapäeval teeme umbes 120 pitsat, nädalavahetustel 200 pitsat. Siinkohal on vale arusaam, et me Kaja Pitsa Köögis ei viitsi kas tööd teha või oleme ükskõiksed, kuna tihit on juba kella kolmeks päeval kõik meie pitsad otsas. Vastupidi, see on suurim hoolitsus meie klientide suhtes - me pakume neile kõige paremat kvaliteeti ja see tähendab meie jaoks, et kui taigen saab otsa, on ka pitsad otsas. Meie taigen ei tule külmikust ega ole päevi varem valmis tehtud, see on päev varem fermenteeruma pandud,” räägib Lesment.

Peakoka igapäevase töö põhilised komponendid on Napoli lähistelt korjatud ja marineeritud tomatid, Itaaliast toodud pakid fior di lattejuustuga, mis on mozzarella perekonda kuuluv lehmapiimast pehme, murtav, kiuline juust ning millega valmistatakse enamus pitsasid ka selle kodumaal.

Kaja Pitsa Köök söödab igal nädalal seda sama juustu pitsade peal oma klientidele sisse enam kui 80 kilogrammi. Lisaks jõuavad lauale ka erinevad pitsadel kasutatavad lihad, näiteks nagu Serrano sink ja salamid otse Itaaliast. 

"Kui sa soovid pakkuda võimalikult autentset maitset ja originaali lähedast toodet, pead kasutama selleks just sealse maa või piirkonna toidukaupa," on Andrei veendunud. 

Miks hakkas Michelini-tärnidega pärjatud restoranides töötanud mees järsku pitsasid valmistama?

“Pitsa oli mulle kindel valik. Tahtsin teada, kuidas teha sellest lihtsast toidust võimalikult võimas tulemus. Tallinna tulekut plaanides tulid mulle pakkumised asuda tööle nii Noasse kui Hiltonisse. Ma aga tahtsin teha ise midagi toidualal ja teha seda rahulikult, omas tempos. Mujale restorani tööle asumine oleks tähendanud kõrget palka, kuid taas oravarattas töötamist. Idee pitsast ja pitseeria avamisest kinnitas ka ära see, et ma võitsin Londonis ühe kodukokkadele mõeldud pitsavõistluse. Edasi ma palju ei mõelnud ja lendasin kohe Napolisse pitsategemist õppima, väiksesse pitseeriasse tööle pitsakunsti õppima,” räägib Lesment.

"Aga rääkides Kaja Pitsa Köögi ahjust, siis pitsade valmimise ajal on selle kuumuseks umbes 500 kraadi ja selle saavutab ahi kui seda 3-4 tundi kütta. Just see pitsaahi on kogu meie söögikoha nurgakiviks, kuna see pitsaahi annab pitsale selle õige meki ning täidab kogu pitseeria imeliselt kerge suitsuse lõhnaga. Soe ja kutsuv koht, jahedas ja vihmases Tallinnas."