Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Lugemise lummuses: sügav kurvameelsus vaheldub tohutu lootusega (4)

Marilyn Jurman, 1. aprill 2019, 11:59
Rumi võib lugeda tundide viisi.Foto: Marilyn Jurman
Võime Rumiga koos tundide viisi lugeda nii, et kummalgi on oma raamat ja me ei pea sõnagi vahetama. 

Rumi saab ühe kuu pärast kaheaastaseks. Rääkides arenguetappidest, siis ta jookseb, hüppab ja mängib jalgpalli. Proovib järele korrata enamikku sõnu, peale "emme". Enamasti piirdub küll iga sõna puhul vaid esimese silbiga. Sööb kenasti koos meiega laua taga, nii et jääb peaaegu üleni puhtaks. Lemmiktoiduks on puder moosiga. Täitsa võimalik, et tegelikult on lemmiktoiduks muidugi moos ja pudru sööb ta ära nii moepärast. Proovin pudrusse vahel segada pähkleid ja marju, et söök liiga ühekülgseks ei muutuks. Lemmiktegevusi on tal kolm – õues jalutamine, raamatute lugemine ja pusled.

Samal teemal

Lugemisest ma seekord rääkida tahtsingi. Meil on lasteraamaturiiul, kus on kõik minu lapsepõlveraamatud, pluss mu täditütre ja -poja omad ning Rumile kingitud. See riiul on kõige alumine ja Rumi saab rahulikult sealt ise raamatuid võtta. Tagasi ta neid loomulikult ei vii, seega enamik päevast kulub tema laiali veetud raamatute tagasipanemiseks.

Alguses andsin talle ainult paksude kaantega raamatuid, aga nüüd, kui ta pääseb ise riiulile ligi, loeb ta tavalisi õhukese kaantega raamatuid ja läliseb tihti lugu ka kaasa, justkui tehes mind järele, kui olen talle vahel ette lugenud. Üksvahe lugesin talle lasteraamatuid, aga kui mul oli endal vaja kooli ja töö jaoks mõned raamatud läbi saada, siis lugesingi talle neid ette.

Praeguseks on meie lugemisharjumused kujunenud välja nõnda, et istume kahekesi Rumi toas, ta suunab mind kott-toolile, toob endale raamatu, istub mulle sülle ja hakkab seda sirvima. Mina võtan aknalaualt endale valmis pandud raamatu ja loen seda. Võime niiviisi istuda tundide viisi ja Rumi lubab mul läbi lugeda paksud raamatud, ilma mind üldse kõnetamatagi.

Praegu loen Neoon Musta raamatut “Ma tahan olla tema”. Lugesin seda alguses Rumile unejutuks, aga nüüd oleme jäänud kahekesi lugema eraldi raamatuid. Mis ilmselt on selle raamatu puhul ka paslik, kuna see räägib süvadepressioonist ja laias laastus leppimisest elu mõttetusega või vähemalt püüdmisest sellega rahu teha.

Mulle väga meeldib Neoon Musta jutustamisstiil, mis teeb keerulisest teemast lugemise ladusaks ja omamoodi humoorikaks tänu peategelase eneseirooniale. Lisaks on raamat täis tsitaate ja loomingulisi lauseehitusi, mida ilmselt oleks ka Rumil ilus kuulata. Samas oleks seda väga keeruline lugeda kõva häälega ja ilmekalt, nii et Rumi huvi püsiks, kuna see raamat justkui imeb mu endasse, nii et sügav kurvameelsus vaheldub tohutu lootusega, et kohe-kohe miski muutub, tulevad lahendus ja elu mõte. Seega loen seda vaikselt ning Rumi sirvib samal ajal lugusid loomadest ja muudest elukatest.

Ma ei hakka teile raamatu lõppu ette rääkima, vaid lihtsalt soovitan lugeda. Ilmselt on pea kõik kas isiklikult või lähedalt depressiooniga kokku puutunud ja see ilustamata jutustusega raamat on imeilus.

4 KOMMENTAARI

T
**** 1. aprill 2019, 21:36
Täiesti normaalne jutt ju. Milleks olla nii sapine?
m
mõtlesin et on juba ravil ,sest 1. aprill 2019, 17:40
pole kaua juba bloginud ,aga võta näpust, hullarist ära jooksnud ja nüüd blogib edasi .
Loe kõiki (4)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee