KAKS NÄITLEJAT JA LAULJA: Pille Pürg, Mait Trink ja Anne Paluver. Samas koosseisus astuvad nad tänasest ka lavale.Foto: Erki Pärnaku
Inimesed
1. aprill 2019, 00:01

1. aprilli puhul mõtisklevad nalja üle enne ja nüüd rahvanaerutajad Anne Paluver ja Pille Pürg ning laulja Mait Trink

EESTI KOOMIKUTE KULDVARA: elu pakub nalju iga päev. Poliitikas toimuv võib olla õudne, aga meie jaoks on see materjal! (5)

„Loomulikult pole päevad vennad, aga päris lati alt ei lähe ükski endast lugupidav artist läbi, kui esineb,“ usub näitleja Anne Paluver, kes on aastakümneid teatritükkide ja estraadikavadega publikut naerutanud. „Niisama ja lihtsalt kuidagiviisi laval sõnu välja ei öelda – ikka tekib sportlik  hasart, kas saad saali pihku või mitte.“

„Loomulikult pole päevad vennad, aga päris lati alt ei lähe ükski endast lugupidav artist läbi, kui esineb,“ usub näitleja Anne Paluver, kes on aastakümneid teatritükkide ja estraadikavadega publikut naerutanud. „Niisama ja lihtsalt kuidagiviisi laval sõnu välja ei öelda – ikka tekib sportlik  hasart, kas saad saali pihku või mitte.“

Teinekord on publiku pihkusaamine nii keerukas, et vaevahigi üle lauba niriseb. Õnneks on säherdusi hetki napilt. „Kuid siis on tohutult raske ja suurim viga on hakata siis pedalleerima – noh, saite aru, nali on ju,“ kirjeldab Anne, et tõrksa publiku võitmisel pole rahmeldamisest-rapsimisest kröömikestki kasu. Pigem tuleb asju võtta sääraseina, nagu need on. „Kui läks nii, siis läks nii. Ma kunagi ei alahinda publikut, järelikult on minus viga, kui ma ei saanud inimestega kontakti. Eks ma ise ole samasugune kriitiline vaataja. Täpselt samasugune!“ 

Annele meenub, kuidas Eino Baskin kutsunud ta üht estraadikava vaatama. Anne läinudki. Vaadanud. „Baskin järgmisel päeval küsis: kas sulle üldse ei meeldinud?“ jutustab ta. „Küsisin: kust sina tead? Ta vastas: aga sa üldse ei naernud! Kuid tõsiselt, saal rõkkas naerda – tõesti oli naljakas.“ 

Selgus, et Baskin olla piilunud dekoratsiooni varjust, kuidas kolleeg Paluver reageerib. Oh, häda, ei ühtegi naeratust! „Tunnistasin talle, et mulle väga meeldis, aga mis ta tahab? Et suurest naerust tooli pealt maha kukun?“ muigab Anne takkajärele. „Kui ikka on naljakas, siis ma pahvatan naerma. Aga see andis mulle kogemuse, et kui on komöödiatükk, siis on ju nii, et keegi ei saa eeldada, et nii kui näitleja suu avab, möirgab publik naerda. Anna ikka aega atra seada!“ 

Teie uue estraadikava kirjutas Toomas Kall, tuntud autor. Mainisite enne kui ühest suust, et huumori kirjutajaid praegu napib. Mis siis oli nõukaajal teistmoodi – toona oli noid kirjutajaid ju üksjagu?

Anne: Põlvkondade vahe. Ajad on muutunud ja naljad on muutunud. Ei ole enam vaja midagi läbi lillede ütelda. Ning kui kirjutajal elukogemust ikka ei ole, siis puudub tal ka igasugune üldistusvõime. Toomas Kallil on üldistusvõime, sest ta on kogenud. Nõukogude ajal, ma mäletan, olid põhiliselt majavalitsuse naljad. 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99