ÕL GALERII JA REPORTAAŽ | Vägivallaga ähvardajad ei ilmunudki Hekdiku kontserdiks välja (45)

Tegelikkus on aga teistsugune. Pühapäeva esimestel tundidel F-hoonesse sisse astudes ootab ees rahulik õhkkond. Mustas saalis keksleb laval ruuduliste pükste ja valge T-särgiga (mille peal oli pisike must süda) noormees, kes laulab – kui ma õigesti kuulsin – et tema jõi vett, aga keegi teine Fantat. Esimesel silmapilgul tundub, et Eesti värskeim superstaar Uudo Sepp on stiili vahetanud. Lähemal vaatlusel selgub, et tegu on siiski artistiga Villemdrillem, kellest kuulen küll esimest korda, aga seda rohkem julgen arvata, et ka tema tähelend on alguse saanud Soundcloudist.

Samalt veebisaidilt sai tuule tiibadesse ka järgmine Tallinn Music Weeki hip hopi laval üles astuv bänd Hekdik. Arvan, et tänaseks on Eestis väga vähe inimesi, kes pole seda nime kuulnud. Oma kirevate parukate ja varjatud silmadega on nad kindlasti igas inimeses mingigi emotsiooni tekitanud – olgu selleks siis puhas rõõm, et Eesti muusikamaastikul lõpuks ka midagi värskendavat on või, tõenäolisem variant, sügav raev.

Kui Villemdrillemi ajal hüppab lava ees fänne, kes isegi sõnu kõva häälega kaasa röögivad, siis mitmed neist järgmiseks etteasteks valmis ei ole. Rahvast jääb saalis pärast Sepa doppelgänger’i lavalt kadumist vähemaks ning lahkuvad noorukid vahetavad välja 30. ja 40. eluaastates naised ja mehed. Sees hakkab kerkima tuntav pinge – mõtlen, kas tõesti on kohale tulnud streikijad, kes Hekdiku välja vilistavad.

„Kas nad teevad seda Varro lugu ka?”

Naised tulevad lavale ja veel on kõik rahulik. Esitamisele tuleb lugu „Poiss ja preester”, mille read „Püha isa taevas / sa ju nägid juba ammu / et naabripoisi koolikott / täis preestri persekarvu” ajavad mind endiselt muigama. „Ma arvan, et see on see,” ütleb villase salli ja heleda mantliga 30ndates naine kahtleval toonil oma kaaslasele. Selgub, et bändi on peale fännide tulnud vaatama ka mitmed uudistajad. Esimene laul saab heakskiidu ja keegi veel midagi vulgaarset ei karju.

„Kas nad teevad seda Varro lugu ka?” kuulen kahte naist teisel pool omavahel rääkimas. Hea küsija, ära muretse – kuna bänd on väga vähe tegutsenud, tulevad esitusele kõik nende lood. Tõeline maiuspala, „Tasuta wifi” jääb ka nende viimaseks lauluks. Loodan salamisi, et ehk ilmuvad selle esituse ajal mõned suure suuga mehed ja streigivad loo sõnade vastu. Kui Hekdiku suust kõlavad read „naine pliidi küljes ketis / tal on austria kelder / meil on metsad, järved, rabad / tal on austria kelder”, juhtub saalis midagi imelist – inimesed hakkavad toetuse märgiks kaasa elama ja vilistavad ning karjuvad. Hekdikul on tekkinud tugev toetajaskond ja loodan vaid, et kaabudega härrad ning praegune – olgem ausad – pasarahe neid ei heiduta.

18 minutit hiljem on etteaste läbi ning jõuan järeldusele, et Hekdikusse kuuluvad Naised – just N’iga. Nad on Eesti muusikamaastikul justkui esimene sõõm kevadõhku, mis tekitab sees tunde, et midagi head on peagi tulemas. Duo tõestab Tallinn Music Weekil, et neil on rohkem mune kui internetis kõvatajatel, kes neid ähvarduslaviini alla matnud on.