Mirjam, kes kirjutab "Meie käopesa" blogiFoto: Evelin Virnas
Andra Nõlvak 31. märts 2019 10:00
„Meie käopesa” blogi pidav Mirjam on mitu aastat Eesti Blogiauhindade üritusest kõrvale jäänud, sest asi kiskus inetuks. Nüüd on ta otsustanud taas osaleda ja ka ise nõuga abiks olnud. Millest selline meelemuutus?

„See oli lahe, et keegi teeb meie jaoks midagi. Täiega selline ühtekuuluvusüritus!” meenutab Mirjam esimest Eesti Blogiauhindade (EBA) üritust soojade sõnadega. „Me oleme blogijatena kõik väga erinevad ega saa omavahel ilmtingimata hästi läbigi, aga kohe, kui keegi kuskil mõne minu kaasteelise kallal hambaid teritab, siis ma tahan ikkagi tema kaitseks välja astuda. See, et teistel läheks hästi ja meil kõigil ühiselt, on ikkagi minu jaoks tähtis.”

Mirjami õiglustunnet riivas, kui teisel EBA-aastal ilmus selle korraldaja Marimelli blogis pikk postitus sellest, kuidas kõik ilublogijad on stiilivaesed ja koledad hobusenäod. „See oli väga-väga kole postitus. Kui see oleks minu kohta käinud, oleksin väga haiget saanud. Siis ma reageerisin sellele, aga ainsana tol aastal,” põhjendab ta oma otsust EBA-l mitte osaleda.

Selline otsus tõi kaasa aga hukkamõistu, nagu peaks ta ennast teistest blogijatest paremaks. Mirjam, keda blogilugejad teavad ka kui Miiut, kinnitab, et see polnud üldse nii. Ta lihtsalt tundis, et peab seisma nende poolele, keda hobusenägudeks sõimatakse.

Kriitikast sai lahmimine

Mirjam ei osalenud EBA-l a kolmandal ja neljandal aastal. Lisaks temale tekkis järjest rohkem blogijaid, kes ütlesid välja, et nemadki ei osale. „Alles mitu aastat hiljem hakkas ülejäänud blogipere rõhuma sellele teemale, mille eest mina olin nende käest puid alla saanud, et ma arvan, et olen mingi eliit ega osale. Siis tulid kõik kaasa," nendib Mirjam. „Aga mulle hakkas tunduma, et nüüd see ei ole enam sisuline kriitika, vaid kõik hakkasid lahmima, et üritus on paha.”

Mirjam hakkas mõtlema, et kuidas siis on kõik nii pahasti, ja otsustaski kirjutada EBA korraldajale Mari-Leenule, kes koos mehega peab Marimelli blogi. „Ma rääkisin inimesega nii otse ja ausalt, kui ma oskasin, ja see oli nii normaalne konstruktiivne vestlus ja ta oli nõus ja liigutatud, et keegi tahab vahelduseks päriselt aidata. See on ainus, mida inimeselt nõuda võib,” tunnistab Mirjam, et ütles tegelikult päris karme sõnu, kuid pakkus ka oma abi.

Aastaid on räägitud sellest, et EBA-l oleks vaja žüriid. See ka tänavu tuleb. Lisaks liigub üritus omaette domeenile, mis on eraldi korraldaja isiklikust brändist. „Minu kriitika oli, et EBA ei ole sisule fokuseeritud: seal on olnud TV3 „Laura blogi”, mis on blogist nii kaugel kui olla saab, teleproduktsioon põhimõtteliselt. Või näiteks Kristina Pärtelpoja Snapchat ei ole blogi,” oli Mirjami sõnul fookus ära kaotatud. „Blogi tähendab kirjutatud ajaveebi. Webblog on üks esimesi sotsiaalmeedia kanaleid ja see on kirjutatud blogi.”

Tänavu ongi fookus taas paigas: osaleda saavad vaid kirjutatud sisuga blogid. Mirjam nendib, et meil on palju häid blogisid, küll aga on sild turundajate ja blogijate vahel täiesti ebaoluline. Tema arust on liiga palju jogurtitopsikeste reklaame ja igal pool on sponsorid.

„Blogi pidamine, see kuidas ühest mõttest saab tervik, ühe inimese peas – sa saad osa nagu tema salapäevikust! EBA võikski aidata kaasa sellele, et kõik need pisikesed blogijad saaksid olla ka ise sellest blogija kuvandist,” mõtiskleb ta.

Miks on blogijatel sellist üritust vaja? Mirjam küsib vastu, aga miks ei ole vaja? „Miks sünnipäevapidu pidada? Kas iga normaalne inimene ei kasuta iga võimalust pidutsemiseks?” küsib ta naljatledes. „Viimasel ajal räägitakse mingist blogijate alaliidust. Meil võiks põhimõtteliselt midagi sellist olla, aga selleks oleks vaja esmalt ühe katuse alla kokku tulla. EBA ongi samm selles suunas, et tekiks mingisugune ühtsus,” arvab ta.

Meie käopesa” sünd

Miiu arvab, et ta on bloginud suurema osa oma teadlikust elust näiteks. „Ma olin kaksteist! Ma arvan, et mulle lihtsalt meeldis kirjutada,” meenutab ta blogimise algust. Alles hiljaaegu luges ta oma vanu postitusi aastast 2004 ja 2005. „Mul ei ole piinlik, kuidas ma kirjutasin. Arvan, et see tuleb mul hästi välja, ja see ongi põhjus, miks ma seda edasi teen,” tunnistab ta, et kuigi vahel tulevad blogimisse pikad vahed, tekib ühel hetkel ikkagi jälle tunne, mis kutsub kirjutama.

„Meie käopesa” blogi sündis koos Mirjami esiklapse sünniga. „Tegin selle blogi, et mu käekäiguga saaksid kursis olla kõik inimesed, kes olnud osalised mu elus. Ma elasin ju pool oma teadlikku elu Rootsis ja kui ma hilisteismelisena Eestisse kolisin, jäi see elu paratamatult selja taha,” meenutab ta blogi teket.

Esialgu kirjutas ta inglise keeles, et blogi saaksid lugeda nii sugulased ja sõbrad Soomes-Rootsis kui ka tuttavad Eestis. Eestikeelsete lugejate hulk kasvas aga nii suureks, et mõnda aega kirjutas ta kahes keeles. „Kõigepealt kirjutasin inglise keeles ja siis toortõlkisin eesti keelde. Sain aru, et kui ma viitsin edasi blogida, siis pean tegema otsuse,” räägib Mirjam, kes otsustaski jätkata ainult eesti keeles.

„Kui sina ütled mulle, et sa loed minu blogi ja tead minu kohta kõike, siis mina tunnen sedasama. Nagu me oleks vanad sõbrad,” tunneb ta, nagu oleksid blogilugejad tema parimad sõbrad ja teine perekond. „Kui keegi tuleb tänaval ja hüüab „Miiu!”, siis ma tahan teda kallistada, sest ma võlgnen oma lugejatele nii palju!”