Stsenarist ja režissöör Moonika Siimets Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
31. märts 2019, 17:06

Moonika Siimets „Seltsimees lapse“ stsenaariumi sünnist: "Tütar oli siis väike, ema hoidis teda ja mina kirjutasin raamatukogus. Pauside ajal käisin teda söötmas.“

Patsiline koolilaps, kes loeb virnade viisi raamatuid. Hevitüdruk, kes on kirjutamises andekas kui kurat. Filoloogist märsilohistaja, kes unistab filmide lavastamisest. Ja nüüdseks on neist kardinaalselt erinevaist tüpaažidest saanud kokku filmirežissöör Moonika Siimets (38), kelle jaoks jäägitu pühendumine pole pelgalt poos, vaid elustiil. Laiemale publikule meenub ta eelkõige mängufilmi „Seltsimees laps“ režissöörina.

Patsiline koolilaps, kes loeb virnade viisi raamatuid. Hevitüdruk, kes on kirjutamises andekas kui kurat. Filoloogist märsilohistaja, kes unistab filmide lavastamisest. Ja nüüdseks on neist kardinaalselt erinevaist tüpaažidest saanud kokku filmirežissöör Moonika Siimets (38), kelle jaoks jäägitu pühendumine pole pelgalt poos, vaid elustiil. Laiemale publikule meenub ta eelkõige mängufilmi „Seltsimees laps“ režissöörina.

Kummastav, aga Moonika, kelle elu sisuks on liikuvad pildid, sai vanematekodus telekanuppe vajutama hakkata alles siis, kui kooli läks. Sel lihtsal põhjusel, et senini polnud helendavat ekraani majja toodud.

Moonika ajakirjanikust ema ja metsainsenerist isa mõttekäik oli selgem kui vesi: lapsed lugegu parem raamatuid ja mängigu, mitte ärgu konutagu teleka ees. „Ema teada olla Jaapanis kindlaks tehtud, et laste arengule mõjub hästi, kui televiisor tuleb hiljem,“ räägib Moonika, kes jõudis enne helesinise ekraani majja toomist juturaamatute lugemist väga armastama hakata. 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99