„Karjuv muusika oli, sisemuses ka karjusin.“

Teismelisena oli mu päevaplaan lihtne – võimalikult hiline äratus, kooli, koju, lõunauinak, poole ööni emofoorumis* möllamine. Ja siis uuesti. Lõputu ring. Aga veidi üksiku maapoisi jaoks hädavajalik ring.

Mäletate veel emosid? Kümmekond aastat tagasi jagus nende pisaraid igasse Eestimaa kivikülla. Mustad juuksetuustid ning kitsamast kitsamad püksid. Õnneks või kahjuks oli mul ainult esimene. Kõige olulisem oli emotsioonidest tulvil muusika.

2000ndate emo (mis paljude arvates on muidugi täiesti vale emo!) kõlas, nagu loobiksid teineteisele Ameerika jalgpalli poppunk ja alternatiivrokk. Kord tegi üks touchdown’i, siis teine. Laulusõnad ägasid maailmavalu kirjeldamatu koorma all. Vokalisti käredast kurgust maailma sünnitatud silbid olid dramaatilisemad kui ükski seebiooper. 15 aastat hiljem kuulates kõlab lüürika sageli misogüünse ning tihti lihtsalt totakana. Aga totter oli hea, sest see sobis MSN Messengeri staatusesse nagu rusikas silmaauku.