RAJU KRIITIKA! Jüri Lina „Tõde ja õigusest“: Tõde ei ilmunud, õiglus vajus kraavi (34)

Tanel Toomi filmi ”Tõde ja õigus” ümber pääses valla eufooriline tingel-tangel. Et kirjutasin oma viimase eesti filmi arvustuse 45 aastat tagasi, siis tõttasin Tallinnas viibides õhinal kinno, et seejärel oma arvustuses kiidukooriga ühineda. Nõukogude okupatsiooni päevil oli riskantne nõukogulike eesti filmide vormistruktuuri kritiseerida, aga ometi tavatsesid tollased lehed mu arvustusi avaldada. Eesti filmide põhiviga oli bukvalism, millele juhtis tähelepanu ka kriitik Valdeko Tobro. Lootsin, et sedapuhku ollakse sellest lahti saadud.

Olles Toomi filmi ära vaadanud, olin rohkem kui pettunud. Arengut kujundlikkuse suunas ma ei avastanud. Ometi kõik kiidavad ”kuninga uusi rõivaid”, mida mul ei õnnestunud tähele panna.

Eelnevalt tegi ärevaks asjaolu, et lavastaja-stsenarist jättis filmile raamatu pealkirja. Seda tehakse suhteliselt harva ning see valik peab olema visuaalselt põhjendatud. Tammsaare romaani pretensioonikas pealkiri paraku ei õigustanud tema kodukootud filosoofiat. Ka jättis romaan vormiliselt palju soovida. Pole võimalik mööda vaadata vägagi karmile kriitikale, mida 1930. aastail esitati.