ARVUSTUS | „Skandinaavia vaikus“ – kodumaise kinokunsti kiretu käsikiimlemine (11)

Mõnda aega tagasi leidsin end situatsioonist, kus jagasin ühele Eesti filmile enneolematult palju kiidusõnu. „Tõde ja õigus“ oli pea igas aspektis fantastiline ning ma lootsin (võibolla isegi uskusin), et selle tohutu edu juhatab kohalikul filmimaastikul sisse uue ajastu. Kahjuks on sellest vara rääkida – „Skandinaavia vaikus“ viib kodumaised filmid tagasi keskaega.

Seosed Tammsaare eeposlikul lool põhineva filmiga ei lõppe vaid verstaposti püstitamisega. Esimene kord, mil režissöör Martti Helde vaimuviljaga kokku puutusin, oli „Tõe ja õiguse“ kinoseansil. Nimelt oli „Skandinaavia vaikuse“ treiler üks neist, mis enne põhiatraktsiooni hõbelinal välkus.

Esimest korda toda mustvalget klippi vaatama asudes olin sajaprotsendiliselt veendunud, et tegemist on mõne reklaamiga, mis manitseb inimesi kas autoga sõites turvavööd kinnitama või keelitab neid purjus peaga mitte rooli istuma. Mida kauem ma põriseva masina kõrvalistmel istuvat Reimo Sagorit vaatasin, seda ilmselgemaks muutus kuklas surisev eelaimdus: „Kurat, see on vist päris film...“ Oligi.

Raisk.

Ma polegi päris kindel, miks ma siiski otsustasin „Skandinaavia vaikust“ vaatama minna. „Siit ei saa head nahka tulla“, mõtlesin kino poole sammudes. Ei tulnudki. Esimese viie minuti jooksul sain kinnituse, et tegemist on järjekordse kunstihinge eluprojektiga, kus näitlejad vahivad morni näoga kaugusesse, sest nende hingel on valus, nii valus. Ainus, kes valu tundis, olin mina.

Reimo Sagor teeb seda, mida Eesti filmides ikka tehakse – vaatab mõtlikult kaugusesse. Foto: Kaader filmist

„Skandinaavia vaikus“ on prohvetlik pealkiri. Film räägib loo mehest (Reimo Sagor), kes saab vanglast välja. Talvel. Naine (Rea Lest) korjab ta auto peale. Ja siis nad istuvad seal. Vaikselt. Kolm korda.

Vahel räägitakse ka. Aeglaselt. Mõistujuttu. Juhtumisi aegadest, mis toimusid kunagi ammu või mehega vanglas või naisega siis, kui mees vanglas oli. Et vaataja Sagori ja Lesta sihverplaatide põrnitsemisest ära ei tüdineks, on Martti Helde otsustanud stseene „vürtsitada“, kasutades selleks ebanormaalselt palju droonikaadreid.

Aeglased ülelennud Eestimaa looduspaikadest ei ole kodumaiste filmide jaoks võõras element, ent Helde viib nn. drooniporno absoluutselt uuele tasemele. Pikki, lohisevaid stseene on mujalgi. Võin oma mütsi peale kihla vedada, et kui monteerija vähegi üritaks, saaks ta kõnealuse linateose umbes 20 minuti peale kärpida. Praegu kestab see 75 minutit ning see on 85 minutit liiga palju.

Kui midagi üldse kiita, on selleks Mick Pedaja loodud helitaust. Kahjuks läheb mehe talent selle filmi peale raisku.

Rea Lest saab karmi õppetunni: võõra naise peika meheaust tuleb enda käed eemal hoida! Foto: Kaader filmist

Räägime filmidest magamistoarõõmude võtmes – kui üks hea linateos on justkui kirglik armuöö, siis „Skandinaavia vaikus“ on emotsioonitu lahtilöömine. Täpselt nagu teeb Rea Lest võõrale mehele päevinäinud söökla peldikus.

Rabedalt, tuimalt. Igavalt.