Martti Helde uuest filmist: tahan, et inimesed räägiksid üksteisega rohkem

„2016. aastal meil sulas lumi ära. Me alustasime lumega, siis see sulas ära, sellepärast läksid (võtted - toim.) aasta aega edasi, ootasime lund, aga 2016/2017 talvel lund ei tulnudki tagasi. Ootasime õigeid ilmastikutingimusi,” selgitab Helde, mis täpselt juhtus.

„Me plaanisime ikkagi 2017. kevadel filmiga välja tulla, praegu on kaks aastat hiljem. Täiega lõi sassi plaanid,” naljatles stsenarist vahetult pärast filmi esilinastust.

Võrreldes näiteks „Tõe ja õigusega” pidi Helde hakkama saama ligi 15 korda väiksema eelarvega. „Eesti riigi panus oli 120 000 eurot, mis on 15 või 20 korda väiksem kui „Tõe ja õiguse” eelarve, võrdluseks. Või minu enda eelmisest filmist on see neli korda väiksem,” on selline eelarve Helde sõnul praktiliselt olematu, et ühte filmi teha. „Kui arvestada, et inimesed tahavad palka saada ja võttepäeval süüa, siis sellise eelarvega on seda ikka väga keeruline teha,” on mehe sõnul see lausa mikroeelarve. Kogu filmi maksumus oli vaid 400 000 eurot.

„Väga paljud asjad sündisid tänu toetamistele, kokkulepetele ja usule, et sellest võib midagi sündida,” on Heldel hea meel, et inimesed oma abistava käe ulatasid. Näiteks tulid neile appi paljud tehnikapartnerid, kellelt saadi vidinaid, valgust ja kaameraid soodushinnaga. „See päästis!”

„Skandinaavia vaikuse” stsenaarium sündis koostöös Inglise stsenaristi Nahtaniel Price’iga, kelle roll Helde sõnul oli väga suur. „Nathanieli panus oli vist kõige rohkem struktuuri ja dramaturgi osa. Briti stsenaristid on väga tugevalt koolitatud just dramaturgilisest aspektist ja sellega toimis meie koostöö väga hästi,” selgitab Helde rollide jaotust. Tema tegeles sisuliste stseenide valikuga, Nathaniel dramaturgia ja loo ülesehitusega. „See on selles suhtes hästi äge, et Briti stsenaristid on harjunud hästi kiiresti töötama ja nad on harjunud lugusid jutustama ja ekraanile tooma. Tal on väga hea kool taga, ta on väga hea haridusega ja suure praktikaga. See tuli väga palju kasuks.”

Filmi tegemist raskendas Helde sõnul ka see, et näitlejad olid autos ja auto liikus. „See oli raske, sest mina ei ole koos nendega seal autos. Kui tavaliselt oled näitlejale hästi lähedal, teed duubli ära ja siis sa näed seda. Sellises filmis sa ei saa nendega koos olla. Vaatad pidevalt monitori ja nad jäävad kuidagi distantsile. See oli võib-olla kõige keerulisem, et ma ei saa olla näitleja lähedal,” selgitab ta.

Must-valge on film väga kindlal põhjusel, selles on mingisugune vaikus, mida Helde sõnul värvides ei ole. „Ja selles on mingisugune rahu. Värvid on hästi intensiivsed ja võivad olla väsitavad. Aga must-valges on mingi tasakaal või rahu, mis seda teemat esile tõstab.”

Helde sõnul tahab ta kõigile vaatajatele selle filmiga öelda, et üksteisega tuleb rohkem rääkida. „Räägime rohkem üksteisega, oleme ausad ja räägime! Isegi siis, kui need sõnad tulevad väga raskelt välja, me peame oma lähedastega olema ausad sellel momendil, kui on õige aeg. Kui jääme mingite valikute või väljaütlemistega hiljaks, võime neid asju väga pikalt kahetseda,” tunnistab ta, et õppis seda ka ise protsessi käigus ja soovib, et põhjamaa inimesed julgeksid astuda sellest mustrist välja ja olla oma lähedastega avatumad.

Mehe debüütfilm „Risttuules” valiti enam kui 60 filmifestivalile. Kas sarnast edu on oodata ka uue filmiga? Helde ise võtab igat oma filmi kui uut last, kelle arengu üle on tal hea meel. „Kui ta kuskile rändab ja liigub, on mul selle üle ainult hea meel, aga mul ei ole ühtegi ootust. Mul on hea meel, kui Eesti publik selle üles leiab ja kui inimesed sellest midagi saavad ja kogevad. See on põhiline!”