TEATRIAUHINNAD | Ursula Ratasepp: „Auhind on puhtalt õnne ja maitse küsimus.“ (1)
Aastal 2006 lõpetas Ursula Ratasepp (36) lavakunstikooli 22. lennu, kellega Anu Lamp lavastas „Keeleuuenduse lõpmatu kurvi“, millest sai rohkem kui diplomilavastus. Nüüd läheb tal linnateatris juba 13. hooaeg, kuigi esimese hooga läks ta hoopis Tartusse psühholoogiat õppima. Kas see, et ta 2002. aasta kevadel hakkas esialgu vähemalt mõtetes uuesti Panso kooli peale vaatama, johtus just sellest, et Tartus jagas ta ühikatuba Mari-Liis Lillega, kel oli kindel plaan lavakooli katsetele minna – sellele ei oska ta tänase päevani ühest vastust anda. „Veel esimeses voorus mõtlesin, et näis, mis saab. Et mind ootab Tartus huvitav eriala. Aga juba teisel päeval oli selge, et ma ei tahaks sealt majast ära minna,“ tunnistas ta toona.
Õnneks ei läinudki. Eelmisel laupäeval Õhtulehele antud intervjuus ütles Ursula, et ta on näitleja, kellele meeldib väike lava – just selles intiimsuse pärast. „Väikeses saalis saad sa endale palju vähem lubada mõtte hajumist. Täpsus ja kontsentratsioon peab olema suurem,“ põhjendas ta oma valikuid. Seda täpsust ja kontsentratsiooni näitab ta ka Henrik Toomepere lavastuses „Mineku eel“ Naise rolliga, mis oli üheks kahest osatäitmisest, millega Ursula tunnistati möödunud aasta loomingu eest parimaks naiskõrvalosatäitjaks.
Kommentaarid